Mõned hetked siis pealtvaataja silme läbi...
Hommik algas halbade uudistega.
Teel hipodroomile oli kolmas käik kuskile Tallinna auklikele tänavaile maha pudenenud. Käidi küll kogu tuldud tee uuesti läbi ja otsiti hoolega, aga ju siis oli keegi õnnelik linnakodanik selle juba omastanud ja müüb esmaspäeval kommiraha eest mõnel Kuusakoski platsil...
Vähe sellest!
Ka mootorikatte all oli end sisse sättinud laisk kotermann, kes ei lasknud, nagu hiljem selgus, kütusel saavutada piisavat rõhku, mis koormusel silindrite korralikuks täituvuseks tarvis oleks olnud.
Esimene eelsõit, mida mina nägin, sarnanes jalutuskäigule, mida olen kordi ja kordi vaatanud, kui Ladaklubi tänavamasinatele rajapäevi korraldab.
Täielik košmaar!
Ajasõitude alguseni oli aega piisavalt, et osta poest uus kütusepump ja vahetada välja ka käigukast, aga piloot arvas ise, et siis läheb õige ülekanne kaduma ning kasu asemel võib toimuda hoopiselt regress.
-"Nagunii pean enamuse sõidust läbima neljandaga ja katsun siis end jokkeritaskust kuidagi kah läbi lohistada".
Kaks-neli, nagu anekdoodis...
Kotermann oli aga nii raske unega (põõnutas kütusepumbas, saadanas), et tema äratamiseks oleks tarvis läinud juba eririistasid. Seepärast peale kiiret poeskäiku installisid Miku töökad käekesed masinale vanaga identse
tutnoi vidina ning lisaks veel paar uut pudinat, millede nimetust vaid kogenud teadmistega mootorispetsid teada võivad...
Tibulinnuke tujutses mis ta tujutses, aga pidi esialgu leppima sääraste uute ehetega ja nüüd tuli nendega juba tõsiselt rahva ette astuda.
Nagu piltidelt näha, siis peale tillukest lisatuuningut paranes olukord veelgi tuntavamalt - masin võttis kurvides juba uhkemaid kaari ja püsis tippkiirusel ka omal õigel rajal:
Kui konkurent on kannul...
Kokkuvõttes platseerung viisakale seitsmendale kohale, mis otse loomulikult pilooti ei rahulda. Eks jahh, kerge nügimine finaalis pluss kapriisitari raudne jonnituju ei lasknud sel korral paremat saavutada.
Läks kuis läks.
Ma loodan, et käigukastis ei ole tegemist mingi fataalse rikkega ja mõne nädala pärast kohtume taas Põltsamaa etapil.
Spetsiaalselt Imrele veel mõned ülesvõtted kuskile perearhiividesse paigutamiseks.
Jõmmidel kunagi aastate pärast hea nostalgitseda ja mine sa tea - võib-olla lähebki kunagi just nii nagu eile sai lõõbitud...
Vahva oleks

!
Suuremad pildid on ruumi säästmiseks hiirekliki kaugusel

.