Ladaklubi on lahe! Endiselt.
Sama lahe nagu kunagi, mil esimest korda aastate eest arglikult temaga tutvust sai tehtud...
...kuskil Tartumaal, kuskil mingi järve ääres grillil osaledes.
Ei hakkagi dateerima kuupäeva. Nõup! Ei viitsi leida ajaloost seda hetke ja kohta, mil esmakordselt oma sõrme selle kuradikese poole sirutasin, mille peale klubi seltskond ja tema ümber hõljuv uimastavalt hullutav fluidium mind haaras.
Arvukad matkad, autodega võistlusradadel kihutamised, ühised muuseumite külastamised, kõrtsides istumised ja kokkuvõtete tegemised, lõkke ääres varajaste hommikutundideni muljetamised-soigumised... -
see kõik on lihtsalt võrratu! Seltskond, ühised eesmärgid ja huvid... - minu jaoks põgenemine igapäevatöö ja -toimetuste eest teise maailma, teise reaalsusesse. Vabastav ja lõõgastav, samas hariv ja silmaringi laiendav. Varsti kümme aastat sedaviisi. Minu jaoks. Klubi jaoks juba rohkemgi.
Hommik alustas teekonda, et järjekordsest päevast läbi rühkida.
Särav ja soe, ilma ühegi pilvemüksuta taevas kuskil Eestimaa Kagu-nurgas. Meie plaaniks sai liuelda jõel läbi selle päeva.
Olla. Lihtsalt olla ses Ajas ja Ruumis, lihtsalt olla ses kohas ja punktis neil hetkil, milliseid Maa omal teekonnal läbi Universumi tormamisel pole võimeline registreerima. Tunda end osana, tillukese tolmukübemena planeetide-tähtede virrvarris ja nautida vaadet, mida kodune Eestimaa pakub.
Nautida neid looduse hääli ja -elanikke, kes toimetavad päevast-päeva ja ööst-öösse meie kõigi ümber, kuid millede-kellede märkamiseks meil pahatihti lihtsalt mahti pole. Kahjuks.
Jõelt vaadatuna on kõik teistsugune. Sulle avanevad need hääled ja pildid mida enese ümber kuuled-näed hoopis senitunnetamata nurga alt. Alguses võtab sinna maailma sattumine kõhedaks, muudab inimese kartlikuks ja kompivaks. Kuid juba mõne tunni pärast märkad, et see on justkui ikkagi oma, justkui see kõik on sinu ümber kuskil sügavas peidus olnud ja alles nüüd sa avasid selle ukse, et sinna sisse piiluda...
Tunned hetkeks piinagi, kui peast vilksatab läbi küsimus, et "Miks küll alles nüüd?", "Kus kurat ma enne olin?!"...
Sellele ei saa vastata.
Võiks kirjutada raamatuid.
Iga klubi kuttide-tšikkide kokkusaamise kohta võiks kirjutada raamatu.
- Ei usu?
-
Tegelikult võiks! Kui vaid leiaks viitsimist ja aega...
Olen kaua klubist eemal olnud. Kaua ka Eestimaast eemal olnud. Näinud, kuidas kaugemal elatakse ja samas näinud sealt kaugemalt kuidas siin, Eestis, elatakse. On kõiksugusedi pilte ja muljeid. Häid ja halbu. Kuid üht ma ütlen ja jätke meelde -
Ladaklubi on õigel teel!
Mõelge selle all, mida tahate, head lugejad.
Mõelge pidades silmas headust või halba.
Mõelge meenutades neid hommikuid, mil olete pidanud ärkama kuskil männilõhnases maailmas, paotades seal telgiust ja kirudes samal ajal ligumärga küljealust või eilsest pikale veninud pidutsemisest kumisevat pead...
See kõik on ikkagi võrratu!
Täname teid mõnusa eilse koos veedetud päeva eest!
Jan&Heili.
Vaat selline pisut naputrullakas tekst minu poolt sel korral siis
.
Tegin lühidalt ja lünklikult jättes nii mõnegi otsa lahti, ripakile...
Aga las ta olla...
...sest võiks kirjutada raamatuid...
