Unistuse realiseerimise võtsin tõsisemalt ette sel suvel, kui plaanisin endale pühapäevaautoks Moskvitši soetada, kuid sobivat isendid ei leidnud ja sügiseks jõudsin hoopis selleni, et päästsin ühe neli aastat garaazis seisnud kopika derivaadi hääbumisest ning aitasin elule.
Hääli kohe sisse ei saanud, hoolimata uuest akust. Vedasime auto puksiirhaagisega Keilasse maja ette. Vahetasin ära küünlad ja küünlajuhtmed ning seejärel õnnestus mootor käima saada. Sidur oli kinni ning bensupump töötas enne käivitamist üksnes manuaalsel teel. Need lasin töökojas teha.
Ülevaatusel saime kiita heitgaaside korrektsuse eest (kuigi toore unustasin poolepeale, eeldatavasti võiks ilma selleta veel paremini minna) ja ka muud näitajad jäid normi piiresse.
Tänaseks on probleemiks mittetöötav soojendus (salongiradikasse soe ei jõua ning vahel ventilaator undab) ja seismisel ning pikemal sõidul aeg-ajalt kinnijäävad esipidurid. Kerel läbivat roostet ei ole, kuid põhi tundub suht piiripealne ja vajaks tegemist. Suvel vaatan lähemalt, mida ja kuidas. Keevitamisega ise kodus ei ole, nii et selleks vaja mõni pädev meister leida.
Ehk siis veidi kõpitsemist vajab, aga päris steriilset näituseautot ei ole plaanis teha, pigem püüdlen sellise nostalgilise pühapäevasõiduki poole, sellises seisundis nagu nad tol ajal tänavapildis olid.