Peatan auto juba tuttava värava ees.
Olen siin korra käinud. Pillega kohtumas ja mõtteid avaldamas. Ma ei käinud tookord üksinda, sõbrast klubikaaslane Jevgeni oli seltsiks. Rääkisime rohkem enese ja klubi tegemistest, Pille kuulas.
-"Nägemiseni! Ilusat päeva!",
ja lubasime mõne nädala pärast tagasi olla.
Ja siin ma nüüd olen ...
Sulgen sisenedes enese järel värava, sest s i i n on niimoodi kombeks. Lahtist aiaauku ei soosita.
Peahoonest uurin Ilme järele.
-"Seal, tolles majas",
viidatakse mulle lahkesti tee kätte.
Paarsada meetrit sammumist puhtaks klantsitud asfaldil, kui vastu tuleb omamoodi olemisega umbes kümneaastane poiss.
-"Tere! Miks te tulite!?"
-"Tere jah, näe, vaat on tarvis täna natuke siin olla ja üks asi korda ajada",
vastan kavala naeratusega ja sammun agaralt edasi.
Maja on uhke. Parajalt suur, igatpidi vinks-vonks ja korralik. Ümberringi valitseb puhtus, muru korralikult pöetud.
Ei tihka kohe sisse astudagi, tahan pisut ennem niisama ringi kaeda.
Nojahh, näedsa! Nurga tagant ilmub juba teine jõmpsikas, aga mina ei ehmu - neid on siin palju, olen (pean olema!) sellega harjunud.
Viisakas "Tere!" ja...
-"Teie olete vist sponsor?"
Kae kus kurinahk, terane tüüp... nats naljakas see nimetus, paneb muigama ...
-"Ju siis vist jah, kui niimoodi nimetad..."
Viipab seepeale kutt mu nurga taha ja ennäe, peale tervitust saangi tuttavaks Ilmega, kes vastrajatud kasvuhoones askeldamisest pingil hinge tõmbab. Palav on täna tõepoolest.
-"Andreas, sa tutvusta külalisele meie elamist, ma niikaua askeldan pisut köögis", sõnab Ilme.
Minu ees avatakse uksi, näidatakse tubasid ja panipaiku - vahva, aga enam paelub see väike poisiuss, kel vanust üksteist eluaastat. Täielik tulesäde, üliviisakas, jutukas, kuigi pisikese kõnedefekti tõttu on temast arusaamine tiba konarlik, aga kahepeale saame laused "tõlgitud". Eks poiss ole närvis kah ja siis lööb kerge kokutamine rohkem välja.
Õbluke, peene kondiga, tumedapäine, tedretähniline nägu säramas nagu kevadine päike.
Tahaks temaga veel vestelda, pikalt laialt, maailma asjadest, teda tundma õppida, enda teadmisi jagada..., aga täna pole aega. Andreas kiirustab bussile. Ta käib dzuudotrennis.
Jääme Ilmega kahekesi. Õigemini kolmekesi, sest Ilme kolleeg on ka täna siinsamas külas. Joome piima, sööme küpsiseid ja kuulan igatsugu lugusid lastest, nende vanematest ja asenduskodust, mille ruumides just viibin.
Ilme peres on kümme last. Kõik nad on natuke omamoodi, hüperaktiivsed, kohati ka agressiivsed. Imetlen seda daami ja vaatan tema otsa alt üles. Kuidas ta küll suudab niimoodi?
Kakskümmend ööpäeva kuu jooksul on ta siin majas pereemaks. Praktiliselt elab siin, omas toas. Valmistab söögid, õpetab, kuulab ja kamandab nagu iga teine tavaline ema. Vahe on ainult selles, et tema hoole all on kümme last. Need ei ole tavalised lapsed. Kõigil on oma minevik, keeruline
story, eripära, päritolu ja omadus, mida meie, tavainimesed, nimetame heal juhul sõnaga "kiiks".
Praegu, nädala sees on rahulik. Enamus lapsi on koolis, mis asub kaugemal ja kuhu jäädakse viieks päevaks. Ainult Andreas õpib lähemal, siinsamas linnas. Aga nädalavahetustel on maja rahvast täis. Kõik need väikesed inimhakatised vajavad tähelepanu. Nad lausa nõuavad seda. Sageli kasutavad selleks füüsilist jõudu...
Ja Ilme suudab. Vaata et on pool elu suutnud. Kõik kuulata, aidata, toita, ülesandeid jagada, kraamida, tülid lahutada, jne jne jne ...
Telefonihelin. Juba tuntakse minu kadumisest puudust. Tont võtaks! Olen enese pea kaheks tunniks jutuhoogu unustanud ja pean töö juurde tagasi kiirustama.
Ajan korda formaalsuse, mille pärast tegelikult selle lasteküla väravat paotasin, jätan Ilme ja teme kolleegiga hüvasti ning lahkun juba tuttavat puhtusest säravat asfaltteed mööda.
Kohtan sel mõnesajameetrisel lõigul umbes kuueteistaastast poissi, kes tõusnud tuules agaralt vastpöetud muruliblesid õhku loobib ja nende tuules laialikandumisest rõõmu tunneb. Särtsakale tervitusele vastan samaga. Tore poiss, aga omas maailmas. Ikkagi tore.
Sulgen aiavärava, sest s i i n on niimoodi kombeks. Lahtist aiaauku ei soosita.
Autos sõites valdab mind kummaline tunne.
Tean, mis see on.
Täpselt sama tunne, mis valdas mind, kui istusin 1990 aasta 14. novembril Lätis Adazi suurtükipolgust koju, päriselt o m a koju sõites. Vabadus.
Vabadus saabub ühel päeval ka kõigile neile noortele inimestele, kes täna lastekülla maha jäid. Ka Andreasele.
Kuidas nad seda kasutada oskavad, kas nad saavad täiskasvanutena omas uues, iseseisvas elus hakkama? - Seda näitab aeg.
Ja palju sõltub sellest, millised on tingimused seal asenduskodus, kus nad praegu elavad, kuidas Pille, Ilme ja teised kasvatajad suudavad neisse süstida headust, viisakust, ausust ja muid häid inimloomuse ilusamale küljele omaseid väärtusi.
Ma ei tea. Keegi ei tea.
Täna sain olla vaid abiks, et see pere saaks natukenegi muretumalt teha teoks reisi Saaremaale. Et lapsed kohaneksid paremini maailmaga, kus meie, endid normaalseteks inimesteks pidavad, oleme vahel jäänud võlgu. See on kokkuvõttes kõigi võlg.
Aitähh kõigile klubi liikmetele, kes toetusel otseselt või kaudselt abiks olid!
