....selle viimase kuu jooksul üritan siin sõlmida kokku otsad, mis senini ripakil....
... Ja nii tekkinud vaba momenti kasutades jätkangi sealt, kus kunagi oma "kaadritagustes" mõtetes pooleli jäin ehk otsin pildialbumist
välja jäädvustused milledelt paistvat üritan niipalju, kui minu mõistus neist aru saab, selgitada.
Ehk siis -
Jahimajandus, täpsemalt linnujaht.
Seda enam, et kodumaal uus jahiseaduse eelnõu parajasti päevakorral on....
Tõde ta on, et juba ammustel aegadel oli küttimine kõige toitvam meestele antud ülesanne siin maamuna pääl.
Ja just siin, kus ma hetkel viibin, piirkonnas, kus elasid iidsel ajal enne kelte ja gallialasi koopainimesed, on vanad kütitraditsioonid
mingilgi määral säilinud.
Loomulikult on kadunud vibud-nooled-odad-püünised, aga ikkagi peab tunnistama, et selle alaga tegeletakse endiselt, kirglikult, kasutades
ära esivanematelt õpitud nippe-nõkse.
Kuigi mulle jahindus eriti meeltmööda pole, pean ikkagi imetlema siinsete kohalike nn. seniilsete prantsuse vanamehenässide töökust ja
leidlikust, millega on üritatud saavutada parimat tulemust.
Innukalt on need auväärsed härrad ehitanud metsadesse majakesi ja radu, et nädalavahetustele planeeritud hobi ning kirg saaks igatepidi
väärikalt rahuldatud. Ma ei usu, et kütitakse maitsva suutäie pärast. Tegemist on ikkagi vere kaudu edasi kandunud traditsioonide
jätkamisega.
Onnikesi on mitmesuguseid, kuid ühtseks läbivaks jooneks võib pidada nende välist robustsust ning lihtsust.
Kiirel vaatlusel jõuab järeldusele, et siin on ära kasutatud kõik vana saast, mis koduelamisse enam ei kõlba ja need onnid on vaata et
vaevalt-vaevalt koospüsivad. Tegelikult aga nii päris pole.
Väga nutikalt traadi või nööriga kokkuseotud toruraamistik on lausa haiglase innuga kaetud sõnajalgade ja muude taimedega nii, et
moodustub väliskeskkonna eest ideaalselt maskeeritud koridoride võrgustik. Milleks need koridorid vajalikud? No ausalt - ei tea.
Võib-olla laskjatele? - Ikka ei tea. Olgu. Ning selle võrgustiku südames asub minu mõistes staap või
peahoone, mille uks on tavaliselt tabalukuga juhusliku pealejuhtunu eest suletud, kuid hea õnne korral (avatud uks) leiab sealt sisemusest
täiesti teise pildi ja maailma, kui seda uberikku väljast kaedes võiks arvata.
Siin on oma puhkenurk, puuküttega ahi või pliit külmade ööde ja toidu valmistamise tarbeks, hoolega on veetud elektrijuhtmestik ja
paigaldatud valgustid-lülitid, mis saavad toite auto akult.
Luksuslikumast onnist ei puudu ka külmik (gaasi toide). Kindlasti on olemas pesemisvõimalus, välipeldik ja palju-palju muid mugavusi
elamaks metsas päevi, veetmaks siin puudust tundmata nädalalõppe või lausa mõne nädalakese oma aastapuhkusest.
Staabil on ka teine "poolkorrus" või kivist laotud torn, mis tundub, et on mõeldud siis põhitegevuspaigaks - tööks mis toidab, vaatluseks ja
tulistamiseks.
Siit hargnevad igasse ilmakaarde kümned nöörid või traadid, millede teistes otses asuvad aga minule senitundmatud imelikud kaadervärgid.
Ma võin nüüd neid süsteeme tutvustavate edasiste kirjeldustega kõvasti rappa lennata, aga teen seda siiski ja seletan neid asjandusi lahti
just nii nagu mina neist aru olen saanud. Eks teadjamad jahiseltside liikmed parandagu, kui eksin.
Neil metsa alla paigutatud "katapultidel" on väga veidrad korkmaterjalist söödalauad(?).
Ja need lauakesed kaetakse lindude tarbeks mingi söödaga (ussikesed vms.).
Seejärel kasutades tolle katapuldi nutikalt väljamõeldud konstruktsioone ja mehhaanikat tõmmatakse kogu kaadervärk ülesse,
peaaegu puude latvadeni.
Linnuke (tuvi) märkab sööta ja maandub lauale oma pugu täitma.
Nüüd on siis jahimehe käes n.ö. "jämedam ots", ehk võimalus võshkas passides sikutada nööri või traadi teisest otsast, et sel viisil
söödalauda kiigutada ja lind lendama ehmatada.
Järgmiseks peaks kõlama lask ja kui edukas tulemus on, sõltub juba laskjast, tuule suunast ja kiirusest, puudest ja tont-teab veel mitmest
looduse või laskja omadusest.
Nõnda siis kokku võttes üht jahipäeval metsas avanevat pilti võiks sealt alalt leida ühe kohutavalt segase traatidest ning nööridest moodustunud
maapealse võrgustiku, millest ainult loojad ise aru saavad. Juhuslikult territooriumile sattunu viib see rägastik kindlasti segadusse nii, et
parem on mitte igale poole ronida, eriti veel siis kui püssid pauguvad
.
Ja seda vist ei pea mainima, kuid siiski lugejale kindlasti üllatus, et linnud tuuakse metsa. Ise nad seal ei ela. Sellest sain kohe aru, kui
avastasin veidrad platsid, milledest on võimalik võrgu abil ruumikas puur moodustada. Samuti on mõnedesse "lahingupaikadesse"
lauajuppidest ehitatud mitu-mitu statsionaarset jalgadel asetsevat kuudikest. Tase! Eks? ....Euroopa
Vaat niipalju siis siinsete meeste ühest nädalalõpuhuvist, mis on neile sama tähtis kui rahvuslik vabas õhus peetav kuulimäng
Petanque
või vaata et veel tähtsamgi.
-----------------------------------------------------------------
Ma ei vormindanud seda teksti sel korral nii nagu varemalt teinud olen (sinine sisaldab pildilinke). Kahju, aga eks leiab tähelepanelik lugeja ise pildialbumist ülesse vastavad illustratsioonid, mis spetsiifikat puudutavad (nöörid-traadid-katapuldid jne...).
Lihtsalt ei jätku enam aega sellise peene asjaga tegelemiseks ja tegelikult tundub viimasel ajal üldse, et ei jätku aega võlgade tasumiseks. Võlad, mis olen endale võlgu ja enesele võlguolemine on üks hullemaid asju siin maamuna pääl, iseäranis kuskil reisil viibides.
Nii palju kohti ja muuseume on veel läbi käimata, jäädvustamata. Kohti, kus pea igal päeval vaid mõtetes olen viibinud, kuhu tahaks minna, aga see kuradima töö ja rahaahnus on nii paganama segavad faktorid, et lausa halb hakkab...
Miks võlad?
- Aga need on ju võlad! Sest kui need jäävad tasumata, siis ei saa siit maalt rahuliku südamega lahkuda. Kõik jääb kummitama ja kangastub lõpuks tervikuna, mille võib kokku võtta lausesse: "Ma pean ikkagi sinna tagasi minema". Sest süda käseb ja killuke hingest jäi sinna. Miskit pole parata...
Täpselt sellesama asja pärast nädalal lõpul koduteed alustades suundun mõneks ajaks Oberhövelsisse, et siluda seal mõningaid võlgu, mis jäid 2007. aastal. Jah!
Olgu, selleks korraks jälle nägens ja kohtume veel kindlasti!
Kui mitte ennem, siis SC-l ja kui virtuaalselt mitte ennem, siis kodus kindlasti, kus tuleb see reisikiri lõpetada, tagantjärgi asjad teieni tuua, üle targutada ja seejärel punkt panna. Noh seda loomulikult siis, kui teel või saksas olles netti netu.
Aga siia lõppu ka pilt, mis tehtud täna hommikul ja millelt peaks aimu saama, kuidas see puuke, mida merimänniks kutsutakse, meil vaikselt võikarbis sirgub.
Märtsi lõpul said viis seemet mulda pistetud, üks kuivas kahjuks pea kohe, kui ninakese välja oli pistnud, ära.
Pildialbum kolmest jahipaigast asub siin.
[Muudetud: 29-6-2010 logman]
.
