Tramaivõi
No ei saa kohe jätta siinsele seltskonnale jagamata va kroonunalju.
Eriline pärl milnetist Lemeti poolt tõlgituna:
Lemet:
115
Millegipärast sooritame suurema osa oma läbimõtlematutest ning seetõttu idiootlikest tegudest ikka nooruses. Nähtavasti ei jää noorusliku impulsiivsuse tõttu aega järelmõtlemiseks. Kuid kellega küll seda pole juhtunud.
Peale lennukoolist saabumist määrati mind salgakomandöri ekipaazhi tüürimees-operaatoriks.
Salgakomandör oli iseenesest mõista väga hõivatud inimene, sestap tehti noore leitnandi kasvatamine ülesandeks teisele piloodile, kes oli juba jõudnud enne mind aastakese polgus teenida. Väike vahe vanuses ning ka huvide kokkulangevus tegi meid aasta jooksul sõpradeks. Liikusime Andrjuhhaga kõikjal koos.
Komandör oli meie ettevalmistuse ning meeskonnavaimuga, mida mitmes komandeeringus sai ilmutatud, igati rahul. Seda enam, et olime eskadrillikomandöri juures heas kirjas ning ta seadis meid igal võimalikul juhul eeskujuks.
Kord hilisel novembriõhtul kuulutati välja õppehäire. Põhimõtteliselt täiesti igapäevane asi. Saabusime lennuväljale ning asusime oma kohustusi täitma. Noil aegadel oli häire ajal operaatori ja teise piloodi kohustuseks ahtrisüürtüki laadimine ja kontrollimine. Külmas ja tuuliselt märjas videvikus polnud teadagi tegu unelmate tööga. Harilikult laadisime Andrjuhhaga suurtüki, sooritasime vastupidise protseduuri ning oligi meie jaoks kogu häire. Aga seekord oli midagi teisiti.
"Häiretsükli" lõpul kogunes eskadrilli rahvas harilikult OSBs. OSB on selline punker kaponiiris, mis on tehtud isikkooseisu meelelahutuseks. Et mängida seal turakat, doominod jne. Tolkneme juba terve tund selles punkris ja ootame häire lõppu. Aeg lähenes juba keskööle, käsku aga ei tule ega tule. Küsimusele, millas siis lõpuks koju saab, vastab eskadrillikomanbör, et välja on kuulutatud lennuvälja objektide tugevdatud kaitse treening ning et meil tuleb oodata käsklust.
Kõik pöörduvad tagasi oma asjatoimetuste juurde. Kes nokib nina, kes magab, hambad laiali. Telefoni veeres istuv eskadrillikomandör harutab juba mitmekümnendat korda laiali ja paneb kokku pastakat. Täielik lahinguvalmidus. Siinkohal kutsus Andrei mind õue väikesele sigaretile. Läksime küll pigem mitte suitsetama, vaid pärast OSB silmini täissuitsetatud atmosfääri lihtsalt värsket õhku hingama.
Oli juba padupime. Ilm oli lõplikult hukka läinud, sadas laia lobjakat. Andrei arvas, et õigel ajal saime ahtrikahuriga ühele poole, praegu oleks see toiming olnud tunduvalt vastikum. Nõustusin ning avaldasin omakorda arvamust, et homme saame seda jama silmini koristada. Aga kui veel külma teeb, on asi üldse korstnas. Andrei ohkas nõusolevalt. Sel silmapilgul ligines lennukite seisupaigale kümnekonnast inimesest koosnev rivi. Jõuavad OSB sissepääsu juurde ning peatuvad grupiülema käsu peale. Kellega on tegu, ei luba pimedus kuidagi kindlaks teha, ainult figuurid joonistuvad ähmaselt värskeltsadanud lume taustal. Korraga suundub saabunud grupi vanem rivisammul Andrei suunas, endal käsi mütsinokale naelutatud.
Minul, nagu ka Andreil, tõusis käsi ilmselt momendi pidulikust tundes iseenesest auandmiseks. Ettekanne, mis selle isiku suust kostus, oli küll lühike, kuid mitte päris selline, nagu oleks pidanud olema.
-"Soovin tervist, allüksus baasist saabus teie käsutusse!"
Ei oska arvata, mis Andrjuhhaga toimus, (võimalik, et esmakordselt andis endast märku komandörituleviku geen), aga ta tõusis lausa mu silme all lendu ning hakkas grupivanemale ülesannet seletama. Et seoses häirega on kogu eskadrilli isikkoosseis hõivatud määruste kohaselt häire korras lennutehnika löögi alt väljaviimisega. Ning et seoses sellega on vaja viivitamatult lennukite seisuplats lumest puhastada. Ja vot üldiselt selline ülesanne. Edasi kõlas grupivanema järsk korraldus edasiste juhtnööridega ning kogu saabunud üksus hakkas üksmeelselt platsi kraapima ning asus usinasse käsivõitlusesse labidatega.
Nähes seda suurepäraselt organiseeritud ettevõtet tõusis Andrei minu silmis veelgi. Minu küsimusele, et kes need on, vastas ta ükskõikselt, et ilmselt mingid sõdurid. Minutit kakskümmend nautisime selle komando meisterlikku tööd. Selle aja jooksul puhastasid nad selle seisuplatsi ning siirdusid järgmisele. Meie aga olime juba läbi külmunud ning otsustasime OBSi sooja minna.
Punkris hakkas rahvas pikast ootusest vaikselt ärevusse sattuma, Doomino lebas peremehetult, eskadrillikomandör oli pastakavedru ära kaotanud. Veel mõne minuti möödudes kogunes initsiatiivgrupp, kes esitas eskadrillikomandörile täie nõudlikusega küsimuse häire lõpu perspektiividest. See võttis kellegagi telefoni teel ühendust, ning ilmselt vihaseks aetuna viskas telefonitoru hargile. Et olukorda maandada, esitles seejärel eskadrillile edasise tegevuse plaani. Meie juurde on suunatud grupp ohvitsere OBATOst treenimaks rünnaku tõrjumist lennuki seisuplatsidele. Koos nendega tuleb meil määrata tulepunktide asukohad, ning asetuda kaitsele. Aga et need kõlupead on kuskil poolel teel kaotsi läinud, ei saa me püstitatud ülesannet täita. Kogu seisak on nende pärast.
Siinkohal tahtsin ma vaikselt laua alla ronida ja jälgida Andrei tegevust edasi juba ohutust kohast.
Andrei läks eskadrillikomandöri juurde ning hakkas talle midagi vaikselt kõrva rääkima. Pastakas komandöri näppude vahel prõksatas lõpuks pooleks, nägu aga vahetas vaid värvi, mitte ilmet. Haaranud Andrei kõrvast, tõmbas ta selle endale suu juurde ja sosistas talle midagi pikalt ja tungivalt vastuseks. Vastanud
"Just nii!"
haaras Andrei mul varrukast ning sööstis väljapääsu poole. Uksel röögatas ta mulle
"Jookseme!"
ning traavis garnisoni suunas, seletades tee peal, et tolles allüksuses, mis nii stiilselt lund koristas, oli kaks vanemleitnanti.
Minu arusaamatuse peale, et tont nendega, täiendas Andrei teadaannet, et ülejäänutest olid kuus või seitse kaptenid ning kaks või kolm majorit. Ning et ta pole eriti huvitatud situatsiooni lahenemist kohapeal ootama. Üldiselt, lasime õigeaegselt jalga. Peale meie lahkumist toimus seal kasutu vastandamine ning majorite sõimlemine alampolkovnikutega koos lubadusega süüdlased päevavalgele tuua. Komesk varjas meid, kuid see läks meile kalliks maksma.
Peale valjude noomituste ebakohaste naljade eest ning häire labiviimise takistamise eest oli komandör sunnitud OBATO ohvitseride lepitamiseks eraldama neile mõningase koguse piiritust. Vormistati see aga muidugi meie arvelt, krediidiks või sedamoodi... , pool aastat olime ilma vedelpajuki õiguseta.
Andrjuhha kasvatas endale vuntsid ja kandis neid üle aasta. Aga OBATO staabist möödudes püüdsime seltsimeeste-sõprade selja taha varjudes alati kiirelt ala läbida, mis OBATO ohvitseride silma alla jäi...
.
