No ei taha, mitte kuidagi ei taha, aga olgu siis pealegi ....
Mis ma nägin?
Kõlaks enesekiitusena, kui siin kõike seda uuesti läbi lahkama hakkaks, aga et ei oleks enesekiitust, siis tänan veelkord üle kõiki, kes tol ajal "uute tuultega" kaasa tulid, jõu ja nõuga abiks olid, sest kui poleks olnud Teid, siis poleks olnud ka minul viitsimist siinsamas foorumis asju mitu korda selgitada, läbi nämmutada. Thnx., sõbrad
.
Lühidalt:
Kui Ladaklubi foorumi enda jaoks 2004. aasta novembris avastasin, siis oli siinne olukord just selline, et oleks justkui klubi ja justkui ei oleks kah.
Foorumis käis miskine suuline arendustöö, aga tegelikus elus viidi vähe asju reaalselt ellu.
Põhiline muutus, mis toimus, oli klubile juhatuse tegemine (mitte valimine!). Palju tõusis sellest kära, et miks nii läks, et miskine kolmik etteotsa asus ja miks mitte naa, aga kokkuvõttes tuli see kasuks ja andis mingisugusegi esimese tõuke/märgi sellest, et eksisteerib seltskond, kelle sooviks on reaalselt midagi ära teha.
Maikuus 2005 sain esmakordselt mõnede klubi liikmetega kokku ja peas hakkas küpsema plaan, kuidas mida teha, et tegevus väljuks veel rohkem foorumiseinte vahelt loodusesse, reaalsesse ellu. Hakkasin vaikselt kompama siit ja sealt, nii ja naamoodi, kuulasin teiste arvamusi, surusin enda omi peale, vaidlesime jne... Ühel päeval toimus tagasilöök ja juhatus otsustas üksmeelselt lahkuda.
Postitasin klubi liikmeks saamiseks avalduse.
Uus, seekord valitud juhatus (2006) näitas kohe end teovõimelisena, kuid lagunes suveks sootuks koost .... Algasid taas hapukad ajad vaatamata sellele, et klubi tegi juba arvestatavaid samme (arveldusarve, liikmemaks, lipu saime
).
Märtsis postitasin uue avalduse teadmisega, et väljastpoolt kraaksumisega ei saavuta midagi.
2006. aasta suvel kutsusin aktiivseid teotahtelisi kaasamõtlejaid Võrtsjärve äärde nõupidamisele. See oli mu meelest ainus variant otsustamaks lõpuks ometi ära, kuhupoole suund võtta ja millega edasi tegeleda, sest Summercamp oli ukse ees, aga ees haigutas paras tühjus.
Summercamp sai suurejooneline (auhinnad, särgid, sümboolikanänn), mis lisas veel hoogu ja arusaamist, et miski pole kadunud ja klubi on valmis oma elujõulisust tegevusega tõendama. Samas sain klubi liikmeks ja nüüd olid kõik teed valla.
2007. aasta juhatusse kandideerisin koos Messi ja Valdziga. Loomulikult leppisime eelnevalt kokku, mida ette võtta, kuidas üritusi organiseerida, arutasime rahalist poolt, et põhja ei kõrbeks jne...
Kokkuvõtteks:
See oli raske ja keeruline, aga väga huvitav periood minu elus. Ise kah ei uskunud, et misikit sellist on võimalik saavutada, nagu tänasel päeval igaüks meist kogeda saab. Et aastas toimub vähemalt kümme arvestatavat üritust, et klubi kassasse koguneb piisavalt vahendeid, et saab osta ürituste paremaks kulgemiseks vahendeid, teha ettemaksu ööbimiskohtadesse jne, jne...
Ja päris lõppsõnaks:
Ärge mitte kunagi alahinnake enda ja teiste võimeid. Mitte keegi meist ei tea mitte kunagi ette, mida ta tegelikult saavutada suudaks.
Jätke kõrvale eelarvamused, olge kriitikat taluvad, arvestage kaaslastega, kuulake neid, suhelge alamatega kui olete ülemus ja õppige vigadest.
Eesmärk, mille püstitate, olgu alati kõrgem kui see, mille tegelikult saavutada üritate, siis on saavutatu magus ja säilib võimalus alati edasi minna - ei tekki tunnet, et kõik on juba olemas ja polegi kuhugi edasi pürgida. Alati on!
, sest vähe on momente, kus kõik ühise laua taga istuvad?
.
]), siis aasta lõpuks saaksid liigaklepsud juba kõik Mõmmi poolt postitatud 13 tabelis olijat. Juhul muidugi, kui nad osalevad.