Ütlen ette ära, et igasugused kogemused, kuidas need asjad ajale vastu on pidanud, mul puuduvad. Tööd selleks liialt värsked ja mõned toimetused alles pooleli, auto pole ühtegi meetrit vabas looduses sõitnud.
Niisiis...
Ma olen oma viimase aja tegemistes kasutanud Motipi spreikrunti, lätlaste roostekaitse toimega kruntvärvi, Dinitroli ML-õli, Dinitroli UBS-i ja kerehermeetikut.
See pole teab-mis prillikivi projekt ja seetõttu on valik tehtud taskupõhine. Tagantjärgi võiks targutada, et spreikrundi oleks pidanud kindluse mõttes välja jätma ja selle asemel kasutama happekrunti + epokrunti, aga nii sai mugavuse ja kiiruse mõttes tehtud.
Tegemist Transiti veoauto versiooniga.
Kabiinil said vahetatud alaringi küljeplekid (lävekarbid, tiivaääred, koopaplekid, läveavad...). Kõik uued detailid töötlesin peale keevitamiseks vajalike avade puurimist ja enne külgemonteerimist relaka otsa käiva pehmemat sorti traatharjaga karedamaks. Kasutasin madalaid pöördeid, et ei tekiks poleerimise effekti.
Seejärel pesin nitro lahustiga puhtaks ja katsin sisepooled, mida pärast värvida ei saa, spreikrundiga. Osad plekid, milledele hilisem korrosioonikaitsega sisetöötlemine ülimalt raskendatud, katsin enne keevitamist lisaks Dinitroli ML-õliga. Kartsin küll, et läheb põlema, aga praktika näitas, et see oli asjatu kartus, kuigi varusin igaks juhuks kõrvale suruõhu, millega leeke ära puhuda. Ei läinud tarvis
.
Peale keevitamist ja õmbluste-punktide silumist pesin kõik väljast üle taas nitrolahustiga ja kruntisin sellesama spreikrundiga. Õmblused ja tekkinud topeltühenduste kohad käisin peale krundi kuivamist üle kerehermeetikuga. Hermeetik läks seejärel veelkord sama krundi alla.
Nüüd need asjad, mis jäid põhja alla kivide ja kruusa-liiva meelevalda, said kaetud Ml-õliga ja peale tulistasin Dinitroli UBS-i.
Pinnavärvi alla ehk siis silmale nähtavad välised küljed said peale spreikrundi kuivamist kivikaitse kihi, sest ma ei viitsinud midagi pahteldada ja seejärel peale kivikaitse silumist ning piduripesu ainega rasvade väljaloputamist läks pinnavärv. Silikooni pesuainet ei pidanud tarvilikuks osta, suht samad asjad mu meelest.
See osa tuleks tulevikus tegelikult silmailu mõttes ümber teha. Just pahteldamise ärajäämise tõttu, aga esialgu sai siis selline säästukas. Loomulikult töötlesin kogu krempli õõnsused hiljem seestpoolt survega ülekandmise teel Dinitroli ML-iga.
Nüüd raami kallale. Võiks võrrelda lada põhja tegemisega.
See tuli uus valmistada ehk siis koostada uutest detailidest, millised said CNC-lõikuse ja hilisema painutusprotsessi raames valmistatud ühe sõbra juures kuumvaltsplekist.
Kuumvaltsplekk on korrosioonile vähem vastuvõtlik, kui külmvaltsplekk.
Piltidelt näha, et panime pikkade aiste laiusmõõtude arvestamisel mööda, aga eks sellega peab nüüd lõpus midagi ette võtma, kui õigel ajal vanasõna meeles polnud. Toorikud said 6 mm kitsamad, kui tarvis oleks olnud
. Peale painutamist avastasime ja külgekeevitamine nõudis omajagu lisaraua tekitamist
.
Peale arvukate montaaži- ja muude vajalike avade-aukude tekitamist pesin jällegi kõik sisepinnad nitro lahustiga hoolikalt puhtaks ning katsin lätlaste roostevastase toimega kruntvärviga. Jäid karestamata, sest siis oleks pidanud loobuma ka kuumvaltsplekile tema valmistamise iseärasuse tõttu moodustunud "loomulikust" oksiidi- ja kaitsekihist. Töö toimus pintsliga, sest püstoliga oleks olnud äärmiselt ebamugav seda kõike läbi viia just pideva püstoli puhastamise tõttu. Olgu öeldud, et neid detaile oli palju ja kõiki korraga kruntimiseks ette valmistada vägagi võimatu ülesanne.
Peale krundi kuivamist katsin siseküljed jällegi Dinitroli ML-iga ja seejärel keevitasin asjad kokku. Vana raam jäi matriitsi mõttes ja montaaži lihtsustamiseks alla ja sai eelnevalt Dinitrol ML-iga nii seest kui väljast hoolikalt läbi leotatud.
Taas silusin kõik keevituskohad lamellkettaga. Kohad, kuhu kettaga ligi ei pääsenud, said tunda elektilist pöörlevat viili ehk siis metsameeste keeles lihtsalt saroosi (õiget kirjapilti ma ei teagi ja seda pole nähtavasti olemaski). Mõni kutsub seda ka dremeliks, aga see on mu meelest üdini vale väljend.
Uus nitroga pesukuur ja seejärel pintsli teel väline lätlaste krundiga katmine. Liitekohad jällegi pahteldasin üle kerehermeetikuga ning hermeetik enam krundi alla ei läinud.
Siinkohal olen ka oma tegemistega pooleli.
Kogu raamile läheb peale Dinitroli ML-õli ja sellele Dinitroli 4942 nimeline suruõhu teel pealekantav põhjakaitsemögin.
Seest saab raam veelkord ML-i ravikuuri. Seda keevitamisel tekkinud kuumades punktides algselt sisse pritsitud korrosioonikaitse kihi kadumise tõttu.
Veel selline tähelepanek, et pintsliga peale kantud läti krunt kuivab oma paksuse tõttu kauem. Hästi kergelt naksuvale värvile ei saa ML-õli peale kanda - hakkab värviga segunema. Pinnavärvi oleks saanud peale pritsida, poleks probleemi olnud. Purgil on kirjas kuivamisajaks 10 tundi, mul läks õlitamiseks tarvis aga vähemalt 20.
Eks siis näeb, kui kaua selle kompoti kuivamine ja kivistumine aega võtab. UBS-i täielikuks kuivamiseks tavatingimustes kulus umbes kuu aega. Eile sai seda katsutud ja jäi selline küünega muljutav kummine pind.
Materjalid ja töö stiil said valitud nagu juba öeldud, taskukohased ja põhimõttel, et aja möödudes kõigel tehtul silm peal hoida ning tekkinud vigastusi kergem avastada ja likvideerida oleks. Selleks sai valitud näiteks sihilikult kruntvärviks just valge tooniga isend.
Ükski katte- või kaitsekiht pole igavene ja vajab kindlasti jälgimist ning uuendamist.
___________
See selleks... Veoauto.
Kui tahan aga saada sõiduautot, mille juures tehtud tööd kestaksid kah, siis läheks teemasse happekrunt, epokrunt, klaaskiudpahtel, polüesterpahtel, tätva loomuga krunt, kahekomponentne pinnavärv. Kerehermeetik.
Põhja ja koobaste väliskaitseelementideks kindlasti ML-õli ja kivi- ning põhjakaitsed. Aerosoolidega ei mässaks - kulu liiga suur ja pooldan seetõttu suruõhuga kasutatavaid pakendeid.
ML-i külge kleepub valmistaja (Dinitrol) andmetel Dinitrol UBS, Dinitrol Car, Dinitrol 4942.
Põrandale seestpoolt esmalt happekrunt, siis krundiks, kataks pigimatiga ja käiks ML-iga üle.
Vaiba alla plastikust vannitoamatt karvadega allapoole, et mingigi õhk liiguks. Igasugused vatid ja villad on kurjast.
Kõik plekid kuhu hiljem ligi ei pääse, enne külgemonteerimist karestaks ja krundiks seestpoolt. Mingi osa värvist põleb küll keevitamisel ära, aga kõva % jääb ikkagi alles. Olenevalt ligipääsetavusest läheb kindlasti krundile peale ka ML-õli (enne- või peale keevitamist) ja peale keevitamist teen põlenud kohtadele kui vähegi võimalik uuendusliku õlikuuri.
.