Täna pikalt ei hakka heietama, kui asi lõpuks tehtud ja pingelanguse ekstaas käes, laon leheküljed ja pildid letti, aga praegu kokkuvõtlikult niipalju:
Viimased aastad on Lada olnud osalt nagu stressimaandur, samas suurestki stressi allikas. Väike vabal ajal valitud nokitsemine toob hingerahu, samas suur kivi kaelas masina valmimisega seoses ei kao kuhugi. Eelmise aasta lõpul otsustasin, et see lõpetamata asi on vaja ära lõpetada. Lõpuks. Teha oli vaja mingeid nõmedaid pisiasju, mis töörõõmu ei paku, aga tehtud need pidid saama. Tegin nimekirja, kus prognoositud ajakulu iga ülesandega seoses ja planeerisin ridade ajakulde summa järgi õhtused tööd. Kui rida valma (ilma mööndusteta, nii, et enam seda näppima ei pea), sai lõpuks rea roheliseks teha. Esialgne nimekiri oli prognoositud 63 tundi töid, millest sai reaalselt ca 140 tundi. Lisandus veel umbes 50 tundi ettenägematuid töid. Osa nimekirjast siin:

Raske oli. Väga raske. Nagu väga raske. Nii raske, et pärast selle projekti valmis saamist teen fabritseerimisest mõneks (pikaks) ajaks pausi. Nimekirja tööde elimineerimise käigus väljus suust palju eesti-, inglis- ja venekeelseid sõnu, mis televiisoris tavaliselt üle piiksutatakse. Samas iga järgmine roheline rida andis väikse kaifi. Nii ta läks, umbes 3-4 kuud pea iga õhtu paar-kolm tundi hambad ristis nokitsemist ja just siis, kui tundus, et finiš on käega katsuda, tuli mingi uus jobennõi error, mis tähendas varasemalt maha kriipsutatud asjade üle tegemist. (Näiteks täna ehitasin rooli kinnitust 2 tundi ümber, et piduritule andur lõpuks tööle saada. Õhtuks selgus, et kundepoolne piduritule pirnipesa on õhtal ja homne päev ilmselt sellega sisustatud

Igatahes asi on praegu niikaugel, et arvutis on ARK-i jaoks ümberehituse teostusdokumentatsiooni fail 95% valmis (ootab viimaseid pilte puhtaks pestud detailidest), autol on vaja paika panna veel mõned pagassi polstrid ja juuni teises pooles on lepitud Metrosert autot üle kaaluma. Arkis esimese katsega asja arvele saada ei eelda, seega reaalne lootus on sügisel maanteekilomeetreid mõõtma hakata.
Kõige suurem õppetund selle projekti juures on minu jaoks olnud see, et projektiauto peab olema ja jääma vaba aja mõnusa veetmise väljundiks. Antud projektis mingi hetk see fiiling kadus ära ja see on päris vastik tunne. Muidugi ise olen süüdi, et valisin ise sellise tee, kus kõik peab korraga 100% valmis olema arkis ette näitamiseks, mitte järk-järgult nokitsedes ja omale aretades, nagu loomulik oleks. Õnneks nimekirja tulpade tasapisi roheliseks tegemine tõi vähemalt osaliselt rõõmu tagasi. Kuidas see oli - et kui tervet ei jõua, tee pool. Nii on. Jaksu!