21063, Liimilendur, 1987

[Liimilendur]

Nii, tere kõigepealt kallitele kaaskannatajatele, kes vene rauda oma vereringest pole välja saanud.
Ei tea isegi, miks siia teema teen, üldiselt ei ole viitsinud vaevaks võtta, kuid täna leidsin oma lada pildid telefonist üles ja kergelt lõbus jututuju on ka niiet teen proovi.
Õige nimi on mul Erki ja kasutajanimi tuli ammuammu pähe ühel hilisel öötunnil seoses majanduse tunni koduse töö täitmisega. Nüüd on juba selle pärast natu häbi Elukoht on Võru külje all ja käin Tartus ülikoolis.
Teemas tähelepanu all olevaks autoks on vanaemalt saadud VAZ 21063 SL.
Kogu asi algas mingi 4-5 aastat tagasi, kui käisin veel keskkoolis. Vanaema on hull Žigulite fänn ja see auto oli tal olnud tsirka 10-15 aastat. Kuna see auto oli suht roosteussi täis ja üv poisid läbi ei oleks enam lasknud, ostis ta omale uue 06-e, 1,5 motoga, millega ta praegugi veel sõidab. Vana autot pakkus ta tol ajal mulle. Rõõm oli ikka väga suur, esimene auto ikkagi, vanemad ütlesid ka et ok, anna minna. Võtsin vanaema pakkumise vastu ja hakkasin 2010? aasta suvel ringi paarutama Ladaga. Samal suvel käisin ka tööl ja kogusin tsipa raha. Kuna Lada oli ikka korralikult roostes ja keevitust endal siis veel ei olnud, ostsin suve lõpus võileivahinna eest hea tuttava käest kapremonditud mootoriga 94 Corolla, kuna selle minek oli üle küla teada. Ka sellel oli kere läbi aga onu pakkus lahkelt Corolla taastamiseks oma keevitust ja õpetussõnu. Lada jäi niisama parklasse seisma, kindlustus sai läbi ja keegi temast enam huvi ei tundnud. Kimasin mõnda aega Corollaga ringi, järgneval suvel sai Corolla kere ette võetud ja tegin oma elu esimised kere/keevitustööd Corolla peal onu juures. Korras Corollaga oli veel mõnda aega uhke sõita kuid siis tuli vaikselt juba tüdimus peale ja hakkas meenuma see suvi kui Ladaga sai ringi rännatud. Veel peale natukest aega enam ei kannatanud välja seda esivedu ja jaapanlaste inseneritehnikat ning mälestused Lada suvest hakkasid üha rohkem kummitama. Pidin Lada korda tegema. Kuna onu juba ühe auto aitas korda teha ei tahtnud talle enam peale käia, selle asemel sai isaga juttu aetud, mille peale ta soetas tuttavalt keevitusaparaadi. Hullu monstrumi küll, 500 amprit max vooluga, 4 voolutugevust ja eraldi traadirullihoidikute asjadega tööstuskeevitus, millega saaks Viking Line laevu lappida, aga keevituse siiski. Minu silmis oli peaasi et kahte metalli omavahel kokku sulatab. See oli äkki mingi 2013 augustis. Keevitusele oli veel üht-teist tarvis juurde osta, aga teadsin, et Lada peal see käiku läheb, seega hakkasin Lada tarvis juba muid juppe varuma.
Mõned pildid ka Ladast alguses, kui veel corollaga ringi kimasin ja Lada kurvalt parklas seisis:
Tol ajal olin veel Corollast vaimustuses niiet Ladast muid pilte pole, vast leiate pildi pealt üles ikka






Teen mitu postitust pika jutu kohta muidu mul läheb endal sassi asi ja on jama jälgida ka

[Liimilendur]

Kuna autofanatil ju tuuning on põhiline siis sebisin ladaklubi abiga omale 2 laiendatud 05 plekkvelge enne kui kere kallal üldse veel midagi pihta hakkas. (Corolla oli ikka veel igapäevasõiduauto) Kruttisin alla ka kohe ja kuna olid suht roostes siis lasin terasharjaotsikuga puhtaks ja käepärast olevate värvidega krundi alla. Btw ei tea üldse kas pildid on ajaliselt õiges järjekorras, kirjutan iga pildi juurde niipalju kui mäletan
Velgede nägemine auto all andis niipalju motti juurde, ei jõudnud enam ära oodata, millal auto ära saab tehtud, siis hakkas õige töö pihta (kahjuks hakkas samal ajal pihta ka kool)
Siinkohal tahan kohe alguses ära märkida, et see auto on tehtud ülimas säästurežiimis, nii rahaliselt kui ajaliselt. Vanaema käest sain auto tasuta, siiamaani on selle peale kulunud paar kolmsada euri, kõik tööd on ise tehtud kruusapõrandaga külma garaazi all ja see oli minu jaoks tähtis selle auto ehitamisel.
Ehitamisrõõm on pool rõõmu, kui mitte päris kogu rõõm.
Kuna vanaema oli autot hästi hoidnud ja korralikke juppe tellinud, siis veermik ja kõik muu oli täiesti korras, käima läks paugust, minek oli normaalne ja üldse tiptop pill, ainult kere oli läbi.

[Liimilendur]

Nähes neid laiendatud plekke auto all, mõtlesin, et kuhu sa nende 2 veljega ikka sõidad, oleks kahte juurde vaja, saaks normaalsed rattad autole alla. (kusjuures jube raske on nii kiiresti kirjutada aga tuhin on sees niiet lasen edasi )
lugesin teemasid, kus oli räägitud plekkide laiendamisest ja mõtlesin et kakat kah, teen ise ära. Isal oli ka nooruspõlves üks 03 olnud ja selle varuosasid oli kuuri all suht palju, nende hulgas 2 01-e velge. (auto all olnud 06- omi ei julgenud esimese veljelaiendusprojekti juures kasutada, suht korralikud olid teised )
Kauplesin isa käest veljed välja ja hakkasin nikerdama. Põhiline oli minu jaoks, et asi saaks sirge. Esimene asi mis ma meisterdasin oli selline kinnitus, mille sisse käis relakas ja mis lubas relakal liikuda täpselt auto pikisuunas. Point oli selles et auto perse õhku tõsta, 01 velg alla kruttida tagasillale ja see minu relaka-atribuut ära fikseerida auto alla vajaliku koha peale. Siis panin relaka käima, lasin selle pikisuunas liikuva kinnituse abil relaka vastu velje seda kohta kust oli vaja pooleks lõigata ja ajasin ratast ringi. Mingi 15 min lõikasin ühte velge pooleks aga oi kui täpselt sai
Jama oli see, et sügavust ei tajunud selle atribuudiga ja lõikasin mõlemal veljel liiga sügavale sisse, niiet velje kilbile tegi ka vao sisse. Sain uue keevitusega ka seetõttu esimesed proovid teha. Eks see velgede laiendasmise projekt oli natuke selles mõttes ka, et saaks uut keevitust käe sisse harjutada, enne kui kere kallale lähen.
Keevitasin need vaod kinni, lihvisin relakaga keevituse maha (seda asja ei taha enam elus teha) ja nüüd oli vaja midagi mis sinna vahele panna, et velg laiemaks saaks. Kodus vedeles üks leht 2 mm seinaga kantrauda. lõikasin sellesama relakakinnituse abil rauast täpselt 5 cm laiad ja ? cm pikad ribad. Nüüd olid ribad olemas aga sirged olid raisad, kaardu vaja saada need ju. Ükspäev tuli loll mõte pähe, et teen rullpingi. Võtsin 5mm raudplaadi, puurisin sinna kolm 13 mm auku sisse. Sõber laenas lahkesti rolleri laagreid, mille panin ümber M12 poltide (2 tk poldi kohta) ja siis kruttisin poldid selle terasplaadi külge plaadiga risti, nagu kolm pulka oleks plaadi küljes. Keskmise poldi jaoks puuritud auk plaadi sisse oli piklik, et saaks rullitava asja diameetrit muuta. Pärast natukest jebimist ja sõbra nõuandeid aparaadi täiustamiseks saime öösel valmis 2 ümmargust rauariba, mis olid täpselt velje diameetriga. Õnnehõiskeid mis sel hetkel ruumis olid, on raske ette kujutada. Järgmisel päeval keevitasin need rõngad velgedele vahele, VÄGA pingsalt jälgides, et asi sirge saaks igatepidi. Siis lihvisin keevitusjälje maha, et õhukummile haiget ei teeks ja olidki 2 velge valmis. Töötunde koos rullpingi tegemisega läks kahe velje laiendamiseks mingi 40 vist Need veljed, mis ma ise tegin, said õhukummi sisse, kuna hoolimata mu parimatest üritustest ei suutnud mu keevitus õhku kinni pidada. Ostetud veljed peavad üsna hästi õhku, nondel pole lohvi sees, kuigi plaan on panna, et talvel velje pealt maha ei sõidaks. Õhukumm läks lihtsalt veljele ümber, ilma õhukummita kummide panemiseks pidin kasutama käivituseetrit (eelmistel piltidel vist näha ka )
Ja siis paar pilti ka minu nikerdamisest (väga emane näeb ilma laiendamata välja see velg ikka )

[Liimilendur]

Nii nüüd edasi...
Oktoobris 2013 sai auto aetud garaaži alla. Kuna käin ja käisin Tartus koolis, siis auto ehitamiseks oli aega ainult nädalavahetuseti- reede, laupäeva õhtu, kui teised olid klubis ja kusiganes, siis mul garaaži all 2 laelampi ja 2 õe kirjutuslaualampi põlesid ja keevitusaparaat surises. Suht hull oli see logistika, et mis ajaks peab mingi asja ära jõudma, sest nädala sees tahtis ema oma auto garaaži alla ajada ja teatud detail pidi siksi küljes valmis saama uue nädala alguseks. Kere keevitamist alustasin vähem nähtavatest kohtadest, pagassi põhi oli vist esimene, et saaks pleki keevitamise selgeks uue keevitusaparaadiga. Kuna raha oli vähe, tegin kõik vajaminevad detailid ise mingitest plekitükkidest, mis garaazinurgas vedelesid. Haamerdamist, lõikumist ja sobitamist oli jumal kui palju. Pagassi põhja peale kulus vist mingi 3 nädalavahetust, vahepeal olid mingid jamad keevitusaparaadiga, küll jäi traat kinni, küll ei töötanud päästik ja siis pidi lihtsalt ülikaua aega rskama et kas oma lolluse või force majeure pärast asi jälle jonksu saada. Pagassi põhi oli muidu kõva aga kõik kohad, kus põhi liitub kerega, oli täiesti läbi (piltidel ka näha, kust keevitatud). Suht masekas tuli peale vahepeal. tundus, et sai liiga suur projekt käsile võetud, aga mingi ime läbi sain pagassi põhja keevitatud. Keevitusjälg oli ka pärast seda enamvähem normaalne. (Aparaat on selline et pärast päästiku lahti laskmist laseb veel sekundi/poolteist oma suva järgi traati, voolu ja gaasi peale, et pidi väga palju ette nägema, mida see materjal nüüd teeb, nagu keevitamine niigi raske poleks). Suht palju sai läbi ka põletatud aga lõpuks sain asja enamvähem jonksu ja ise jäin rahule. Sain indu juurde ja võtsin ette varuratta koopa, mida pmst enam ei olnud. Kuna muid suuri plekitükke garaaži all polnud, kasutasin katuseharjast üle jäänud tsinkpleki lapakaid, mida oli üsna sitt keevitada, kuid kusjuures see keevitus ei lähe rooste Mingi kaka ma sinna varuratta koopasse kokku keerasin, ise rahule ei jäänud, aga aeg pressis tagant. Pärast neid nädalavahetusi, kui tsinkplekki keevitasin oli hingata ikka korralikult valus, algul ei viinud asju kokku, hiljem sain aru, et tsingiaurudest, siis enam seda kraami ei kasutanud. Ühe korra suutsin maski kasutamata näo ka ära põletada selle keevituse UV-ga mida ma poleks eloh uskunud, et juhtub, aga noh, nüüd olen targem.
Pagassiga oli selleks korraks kõik, nüüd edaspidi vaja minna põhja alla ülessepoole keevitama. Senistest ponnistustest pilte ka:

[Liimilendur]

Seejärel oli mul suht siiber sellest tuimast tööst ja enne põhja alla kolimist mõtlesin et teeks natuke pulli ka. Esiseelikud mulle jõhkralt meeldivad ja proovisin, äkki saan ise ka ühe tegemisega hakkama. Ajasin mingit imemoodi vedelevatele plekiribadele valtsi sisse ja sobitasin ette, et enamvähem aimu saada, mida asi endast kujutab. Sain aru, et nii kõva mees ikka ei ole, et seeliku tegemisega hakkama saaks ja kiskusin asja küljest ära, kuigi päris kuri nägi auto välja sellega

[Liimilendur]

Järgnevast tuimast tööst mul pilte ei ole, tegelesin põhiliselt ainult kere keevitamisega. Mingi paar kolm kuud toimetasin nädalavahetuseti garaaži all, et kere jonksu saada. Koolinädala sees oli suht hea motivatsioon, et nädalavahetusel pääseb garaaži alla jälle. Terve detsembri vist õppisin ainult eksamiteks, siis polnud aega garaaži alla minna, enamus päevast ja ööst kulus õppimisele (ärge jumala eest hakake insenerideks), natu nukker oli küll, et lada ootab, millal temaga jälle tegeletakse aga kool oli tähtsam ikka. Kui eksamid tehtud, sain jälle garaaži alla. Külm oli küll rsk, raske oli minna soojast toast mingi -5 -10 kätte aga pole olemas halba ilma, on vaid sitt riietus
Kõigepealt tungisin auto ühe külje üles. Esiustest ettepoole peaaegu rooste puudus aga taga oli seda ikka mõnuga. Mõlemal pool läksid vahetusse karpide tagumised nurgad koos vahelehega ja põhja all olev karbi osa umbes 30 cm tagaratta koopast ettepoole ja 10 cm tahapoole, kõik plekid selle jaoks tegin raske vene vasara ja mingi vana raudteerööpaga. Poritiiva äär oli enamasti kobe õnneks. Diagonaalvarda kändu keevitasin, tugivarraste kinnituste ümbert ja igalt poolt põhimõtteliselt tagaistme alt oli rooste läbi. Korralik n*ss oli ikka seal auto all jurada selle mastiksi ja rooste ja muu jura sees aga eesmärk oli asi korralikult ära teha ja kui keevitus ikka korralik ei jäänud, käiasin maha ja keevitasin uuesti. Paralleelselt olid tegemises ka uksed. Taguustel mõlemal oli vaja teha uus tagumine nurk üle keeratud plekist, mille ma lahendasin pealmisele plekile sälkade sisse lõiakmise ja üle alumise pleki ääre keeramisega ja siis keevitasin seestpoolt kinni ja lihvisin maha keevituse. Korralik kunst oli ikka see ukse nurga kaar sama saada, mis kerel on ukse jaoks, aga hästi kukkus välja. Ühele uksele tegin mingi 5 cm uletuses uue alumise ääre.
Kerekeevituse alguses oli plaan, et teha ülitäpselt kõik keevitused, et ei ole mingit sellist asja et jätan plekiääre alla ja keevitan sinna külge uue pleki. Pidi täpselt saama, niiet uue ja vana pleki ääred kokku istuvad, mitte et üks jääb teise peale. Tükk aega sai niimoodi tehtud aga siis jõudsin kurvale arusaamale, et minu oskuste, raha ja tehnikaga pole võimalik nii korralikku tulemust saada nagu tahaksin ja võtsin uue kursi.

Uus põhimõte seisnes selles, et auto ei saaks nii korralik, et teda peaks üleliia hoidma ja iga täkke ja mõlgi pärast muretsema. Keevitasin esiuksed ka ära (juhiuksel oli nurk puudu, kõrvalistuja oma sisemise ääre all oli 1,5 cm pahtlit, mis oli juba 15 a tagasi pandud ja siiamaani pidas seega ma seda maha ei hakanud nühkima. Juba algusest peale oli plaan, et auto üle värvida iluliistust allapoole, seega ülevaltpoolt ma keret peaaegu ei näppinud (oli enamvähem korralik).
Pärast aega, mis mulle tundus igavik, olid keevitustööd enamjaolt tehtud ja hakkasin pahteldama. Väljas olid ilmad külmad, pahtel rsk ei tahtnud kuivada, uksed pahteldasin elutoas soojas, mille eest pärast vanematelt peapesu sain, et kas tahan majapidamist ära mürgitada aurudega või
Mõned nv-d veel lihvisin ja pahteldasin, siis oli hullem osa möödas õnneks. Sain auto ajada sõbra juurde soojema garaaži alla ja lasin auto küljed kuni alumise ukserandini meetrise kivikaitse kihi alla. Seejärel oli jälle koolis tegus aeg ja auto seisis väljas natuke. Panen paar videot ka, mis sõber tegi, kui oli vaja natuke auru välja lasta ja isaga mootorit paika timmisime, taustal vanaema uus sigull ka näha
https://www.youtube.com/watch?v=UUmhdvHWqQw
https://www.youtube.com/watch?v=AldDGd4fRMA
Aa ja kui nüüd pilte vaatan siis millalgi vahepeal said veljed kivikaitse ja valge värvi ja iluvõre sisemine osa ja tulede prillid ka läikiva musta värvikihi selga, kuidagi kurjem näeb välja nii

[Liimilendur]

Aa ja ma seda ka loodan, et sellest mingit jama pole, et auto nummer näha on jäänud piltide peal, ei tea, kuidas see komme täpselt on nende numbrite peitmise suhtes aga arvan et selle teadmisega ei tehta midagi kurja.
Kui ilmad soojemaks läksid, oli tarvis corolla maha müüa, et siksile värvi jaoks raha saada (sõitsin igapäevaselt ikka veel selle musta jaapani imega, millest nüüd juba ülimalt villand oli, unes nägin ka sigulli) Tartus sai kevadel corollaga tehing tehtud (poolenisti tegelikult, mina ootan ostja käest siiamaani raadiot tagasi ja tema ootab minu käest 3-e naelrehvi aga ühendust pole ta võtnud niiet ma ei hakka ka enam torkima ) ja järgneval nädalavahetusel ostsin Võrust sigulli värvi ära. Võru linna piiri peal Kubjal on üks värvipood, kust kogu mu tutvusringkond oma värvid valib, tõesti kiitus müüjale, kes on mitu aastat suutnud anda häid soovitusi ja täpseid värvitoone autode taastamiseks ja kes mu ladale ka täpse värvi valis (mingi 60 € liiter, võtsingi liitri). Poe nimi on vist Silberger
Igatahes kevadiste soojemate ilmadega sai auto üle värvitud, äkki oli aprillikuu.
Värvimise mooduseks olin kursi muutmise ajal otsustanud, et värvin rulliga. Jah, tean, laske nüüd pa*alasul tulla, et kes see ikka rulliga värvib jne jne. Mõte selleks tuli nii, et isal oli 53, mille värvile ta ka rulliga parandusi tegi ja tulemus ei jäänud teps mitte kehva. Igatahes värvisin ise ka siis rulliga ja tulemus jäi meeldivalt üllatav. Esimene kiht sai täpselt sama tooni ja läikiv nagu vana kiht oli liistu kohal, mingeid defekte ei olnud, aga teatud kohtadest kumas kivikaitse läbi. Järgmine päev ajasin auto veel päikse kätte kuivama ja karestasin 400-se paberiga ära, et teine kiht ka peale tõmmata. See oli suur viga. Teise kihi ajal pöördusid kõik tumedad jõud minu vastu. Rull hakkas natuke karvu ajama ja mõnda kohta tulid väikesed õhumullid ka sisse, nagu liivaterad. Neid on õnneks ainult siis näha, kui väga lähedalt vaadata. Olin natuke pettunud, et hakkasin teise kihiga jändama, aga üldiselt rahul. Mõned pildid ka värvimisest( teip on peal veel, sellest allapoole on värvitud)
aa ja vasaku gabariit/suunatule pesaga sai ka veel päev enne värvimist tükk aega keevituse ja pahtliga jännatud, korralik sõel oli roosteussil tehtud seal

[Liimilendur]

Pärast seda, kui auto värvitud, oli see vaja kiiresti kokku tagasi laduda et ülevaatus ära teha. Kokkuladumine hakkas pihta reede hommikul kell 9 ja kestis reede/laupäeva öösel kella 7-ni välja. Aitäh sõpradele, kes koos minuga autot kokku viitsisid nokitseda! Igatahes kl 7 hommikul oli kumm juba nii tühi, et võtsin autol esiratta alt ära ja panin sama targalt tagasi, arvates, et teen midagi kasulikku. Siis sain aru, et puhkust on vaja. Magasin 3 tundi ja laupäeva hommikul kl 10-11 paiku läks kokkuladumine edasi koos sõprade ja isaga Korralik ralli oli, kuna laupäeval kell 2 pandi üv punkt kinni ja palju oli teha veel. 15 minni enne kinnipanekut jõudsime ülevaatusele, kust auto ka edukalt läbi sai koos ülevaataja kiidusõnadega . Linnast ülevaatuselt koju sõites aga mu õnn ei vedanud alt ja põlema läks õlituli. Mõtlesin et pole hullu, talvel sai natukene paarutatud tulega, et see sigulli mootor ei sure kunagi, aga 1,5 km enne kodu tõmbas mootori kinni ja oli mu sõit läbi. Kutsusin isa järgi ja vedasime auto koju. Koju jõudes keerasin magama kõigepealt, üles ärkasin laupäeva õhtul siis ajasin auto sõbra kanali peale ja lasin mootoril vasaku kinnituse lahti ja tõstsin tungiga ühe mootori poole üles et õlivanni kätte saaks. Pühapäeval kiskusin vanni alt ja tuli tõdeda, et 2 ja 3 kepsu saaled olid ära sulanud. Põhjuseks oli see, et kuna mootoris oli kasutatud siguli õli, oli see terve mootori sisemuse mingi musta tõrva sitaga ära katnud ja selle hulka kuulus ka õlipumba õlivõtusõel, millel oli tõrvast vaba vaba vaid 2 euro suurune koht. Mootor ei saanud piisavalt õli kätte ja oligi kaput. Läksin esmaspäeval Tartusse kooli ja sain Tartust ladaklubi abiga uueks nädalavahetuseks uued kepsusaaled (raamid olid kobedad) Viskasin reede õhtul uued saaled kohe külge, kuna õlivann oli alt ära, puhastasin terasharja ja kruvvariga seda tõrvakakat ära sealt niipalju, kui sain ja pesin mootori diisliga läbi (mis tuli hiljem välja, et oli suur viga) ja panin õli sisse. Ladusin auto alt kokku, vahetasin õlipumba ära igaks juhuks ja asi töötas. Uuel nädalal käisin juba siksiga Tartus. Kuna müramatid olid kiire kokkuladumise juures tagasi panemata, oli see müra ikka päris jube, mis maanteekiirusel oli salongis(ca 4000 pööret)
Kõrvad jooksid pärast tükk aega solgivett
Igatahes sain 400 km sõita pärast saalede vahetust, kui tuli sama jama, mis eelmine kord. Õlituli läks põlema ja metalli piinamise hääled kapoti alt. Seekord olin auto peale suht pahane ja üritasin koju ära vägistada seda mootorit. 300 meetrit ennem jooksis ikka kinni ja sõbra isa vedas nööri otsas koju parklasse. Teadsin juba, mis vaja teha ja kuna tuju oli hapu jätsin auto natukeseks sinnapaika
Mõned pildid ka sellest õnnelikult Tartus käidud nädalast

[Liimilendur]

Edasi mõtlesin et sama mootoriga kohe kuidagi edasi panna ei saa. Mõtteis mõlkus juba tükk aega isa 03- pealt pärit 1,5, mis kuuri all seisis. Sellel aga oli tagant sinist visanud ja seega pidi selle ka lahti võtma. Kõigepealt kiskusin autol peal olnud 1,3 lahti, et sotti saada, mis viga. Samamoodi 2 ja 3 kepsu saaled ära sulanud ja raisad olid vända ka ära rikkunud. Põhjuseks arvan sedasama läbipesu diisliga ja kruvika ja traatharjaga tehtud puhastust, mis sita lahti loksutas ja vända õlikanali siis ära ummistas.
Tõstsin 1,3 mootori maha (2 koormarihmaga ja lõkadega, mis olid garaažilakke sarika külge seotud. Nii et kui üks lõka rihma täis sai, tõstsin teisega edasi ja nii vaheldumisi, pärast tagasi panin mootori samamoodi, aint vastupidi. Suht jube oli küll, auto, enda ja mootori pärast kartsin ), tegin garaaži spetsiaalse laua mootori remontimiseks otse lambi alla ja saja sahtliga, et igal detailil, mis küljest tuleb oleks oma kindel koht ja pärast hea oleks kokku panna. Kõigepealt kiskusin 1,3 pulkadeks, selleks läks vast mingi 2 päeva, ja sain aru et see mootor on omadega õhtal. Siis tõstsin isa 1,5 moto laua peale ja sellega samamoodi. Tuli välja, et põhjuseks, miks isa mootor sinist ajas, oli see, et IGAL kolvil olid ülemised rõngad vähemalt 4-ks tükiks. Ma ei kujuta ette mis selle motoga tehtud oli. Siis juba oli suvevaheaeg, võtsin asja rahulikult, taas ladaklubi abiga leidsin uued kolvirõngad, millel ema autoga Tartus spetsiaalselt järgi käisin (Ladaklubist tellida ja tartu järgi minna tuleb odavam kui kohalikust Lada poest osta )
Kuna eelarve oli piiratud, ei hakanud motot hoonima ja tegemisse saatma, läksid needsamad kolvid ja 79,4 remontmõõdus rõngad, silindrid olid täiesti ilusad, maitea mis imega küll, kui kolvirõngaid arvestada.(silindrid ja kolvid olid ka 79,4 mõõdus, targas 03 raamatus oli isal ilusti üles märgitud, et seda mootorit oli tehtud)
Pesime isaga 1,5 ploki ja kõik muud detailid läbi, mis uue mootori moodustavad, ilusti, nii et kübetki p*ska kuhugi ei jäänud ja hakkasime 2-st mootorist ühte korralikku tegema. Isa ütles küll et ega siit midagi head ei tule aga mulle oli põhiline et liiguks ja oleks suurevändaline mootor. Isa veel sponsoreeris mu ehitust uue plokikaanetihendiga, mis kohalikust Lada post soetatud + tal vedeles ammustest aegadest õlipaberi sees tutikas nukkvõll, mille ma ära omastasin
Vanaema Lada varusid sai ka rüüstatud ja seal sain tutikad vändasimmerid ja veel muid tihendeid. Uus mootor võis küll olla vanadest juppidest aga läks kokku nii steriilsetes tingimustes, kui võimalik, et enam mingit kakat kuhugi mootorisse hõljuma ei jääks.
Nädal pärast vana moto maha tõstmist läks uus mootor vahele, oli natuke jama küll käigukasti otsa ajamisega aga isa ja sõbra abiga said kõik poldid-mutrid kinni ja mahlad sisse. Käima läks kohe, aga tahtis natuke timmimist, kuna vana 1,3 karpa pidi nüüd 1,5 motot toitma. Uus moto sai vahele millalgi juunis äkki ja praeguseks olen tsirka 1000 km sõitnud sellega. Siiamaani on millegipärast elu suurimaks hirmuks õlisurve osuti näit ja õudusunenägusid näen õlitule süttimisest. Kilomeetrite möödudes on jupid ennast sisse töötanud ja minek ainult paremaks läinud, õlisurve on 3500 pöörde peal külmalt tsirka 3-3,5, 1000 pöörde juures 1-1,5, soojalt vastavalt 3500- 2-2,5 at, 1000- 1 at. Ikkagi kardan õlisurve kadumist nagu tuld, sest õlipumpa vedava hammaka ja õlipumba nuudid polnud kõige paremad (selle vastu oli isa 03 mootoris keegi pumpa vedavale hammakale sissepoole pannud ristipidi mingi pulga ja õlipumba võlli otsa lõiganud tsälga, kuhu see pulk istus, niiet nuute pmst vaja ei lähekski, ise jätsin käiku selle lahenduse, kuna tundus suht mõistlik (ja odav )) aga ei taha enam lahti ka kiskuda alt, kuna sai väga hästi kokku pandud ja õli kuskilt tihendite vahel näha ei ole. Nagu ütlesin siis 1000 kilti on hinge all ja suht mõnus on kohalikke haanja kruusateid lasta tagaveolisega või seenemetsas käia, kartmata et lamda või mõne muu asja alt ära rebib.
Plaanis oli kindlasti panna esiseelik ette (seekord tellin, mitte ei mökerda ise, näiteks sinuauto.ee - st 2-osaline) ja mingi tuuletiib ka, et natuke parem mulje oleks autol aga tudengielu on juba selline nagu ta on ja kuna auto nüüd sõidab ja teenib hästi siis toidu arvelt enam auto alla raha panema ei hakka
Mõned pildid ka autost uue mootoriga rännuteedel. Loodan et masin teenib kaua, kuna siiamaani on Lada parim auto, millega sõitnud olen
Loodan, et oli huvitav lugeda, kui midagi muutub, siis üritan täiendada teemat ja edu ka teistele ehitamisel!

[GTA]

Väga huvitav lugemine, soovin et motti jaguks ja õlisurve säiliks siis Palju lõbusaid kilomeetreid!

[LadaV6hik]

Väga huvitav oli lugeda tõesti. Kadedaks tegi lõik, kus kirjeldasid enda keevitusaparaati. Nimelt kuna enda ladal kah põhi läbi roostetanud, siis on vaja CO keevitus soetada, mis maksab hirmsat raha, sina aga said tööstusliku aparaadi niisama. Igastahes edu, loodetavasti saad kaua veereda sellega!

[osaw]

Äärmiselt lahe 06e teema sul, lausa lust lugeda. Paljud sinu sammud on mul veel ees astuda. Meeldiv, et sõbrad abistada viitsivad, mu semud ainult vangutavad pead ja pärivad millal ma normaalset autot endale ostan

[apsu]

Panin vahepeal isegi masinale käe külge ja üritasin veidi rasketel hetkedel abiks olla nõu ja jõuga. Päriselus on pill aus ja kena ning soovin sulle omalt poole muretuid miile!
Kui mõne pildi leian, siis kindlasti jagan

[zerosix]

Tore lugemine! Paljuski ise sama läbi tehtud ja elatud: BTDT - Been there, done that. Võru lada poega olen samal meelel. Kas osta kollektori tihendid 20.- eest või sõita põlvasse ja osta need 4.- eest. Kui 03 mootoris on 79,4 kolb siis see pole enam 1,5 järelikult puuritud ja teeb töömahult 1583 cc-d. Olen isegi ühe säärase mootori lahti võtnud kus kõik ülemised rõngad juppideks. Keegi võiks valgustada, mis seda põhjustab? Liiga väike lukuvahe vms? Ei jää üle muud kui soovida paksu rahakotti ja nagu juba mainiti, OK õlisurvet

[doris]

vilets materjal rõngal ning kas kinnipaisumine või detonatsioon või mõlemad kokku.
tavaliselt võetakse igalt poolt maha, kuid jagaja parameetreid ei muudeta

[Liimilendur]

Tahan tänada kõiki positiivse tagasiside ja heade soovide eest! Lust on teha, kui tööd hinnatakse!
Käisin garaaži all täna, võtsin selle Lada remondiraamatu lahti ja pean tunnistama, et mälu vedas alt ja kolvid ei ole siiski 79,4 mm mõõduga, vaid 76,4 mm. Sorry, kui kelleski asjatut elevust tekitasin, et võib puuritud plokk olla

[Liimilendur]

Tere jälle!
Mõtlesin et võtan üle pika aja sulepea kätte ja kirjutan siia natuke midagi.
Kahjuks või õnneks vahepeal midagi väga huvitavat juhtunud ei ole. Räägin niisama sellest, mis eelmistes postitustes mainimata jäi ja mida vahepeal olen nokitsenud.
Kõigepealt räägin siis veel sellest, mis 2014 suvel sai tehtud.
Suvel oli natuke aega nokitseda ja siis tuli selline loll mõte pähe, et teeks autole kardinad. Väänasin 3mm terastraadist siinid tagumiste uste akende jaoks ja 2 siini tagaakna jaoks, mida mööda kardinad jooksma hakkavad. Siis käisin poes, ostsin mingit enamvähem kangast ja õe abiga õmblesime kangast kardinad valmis. Ülevalt jookseb kardin siini peal ja alumine äär käib nurkadest spetsiaalsete kronsteinide külge kinni, nii et kui vaja, saab kardina ühte äärde lükata. Nähtavus on küll kardinatega väga piiratud. Tartus sõites pidin tagumised ikka eest ära äärtesse lükkama, muidu linnas panen kellelegi sisse, kuna lihtsalt ei näe, mis ümber toimub
Isa ütles, et kardinatega näeb masin välja nagu matuseauto, aga sees olla on väga luks ja päikesepaistelise ilmaga on sõita ka kordades parem.

Suvel nokitsesin natuke pagasiruumi ka. Värvisin plastikud üle ja kaotasin varuratta katte ära. Sõna otseses mõttes Tahtsin tagasi panna, aga enam garaaži alt üles ei leia. Kuna õigel ladamehel auto tööriistu täis, aga niisama autosse ei loobi ju neid, siis tegin pagasnikusse topeltpõhja, mille alla tungid-võtmed-esmaabipakid ja muu kilakola panna. Topeltpõhi on tehtud vaibaga kaetud saepuruplaadist, mis kohati ristisuunas laudadega tugevdatud ja eest on hingede peal. Nii saab põhja alt asju kätte, ilma et seda peaks koguaeg päris ära kakkuma.
Tagumise aknalaua sisse tegin kõlarite jaoks augud ja kindalaekasse paigaldasin raadio. Helitehnikaga sponsoreeris lahkelt kasutaja apsu. Corolla ajast vedeles üks subwoofer ka, tegin selle kasti ümber nii, et istub ilusti tagaistme taha aknalaua alla. Mingit überbassi see ei anna aga vähemalt ei kuule mingit kõrvaklapilaadset heli.
Apsu tolleaegse bemmi keevitamise eest sain tema käest ka Jettalt pärit MOMO sportrooli koos vahetükiga, mille pärast mõningast nikerdamist Lada peale istutasin.
Suvel tegin esinumbri jaoks ka eraldi kronsteinid, et numbrit allapoole tuua, et see jääks kaitseraua ülemise äärega tasa. Ja ühe tuttava käest sain musta värvi Golf II esiseeliku. Pärast tikksaega nikerdamist oli see seelik nagu lada jaoks tehtud ja läks külge. Kahju ainult, et must on, eriti ei paista välja sealt alt äärest

[Liimilendur]

Jaanuaris käisin autoga ülevaatusel. Esimese hooga läbi ei läinud, kuna CO oli paigast ära. Suvel oli üks segukruvi sõidu ajal karbussist välja logisenud ja ära kadunud. Tookord panin sinna asemele GAZ 53 segukruvi. See midagi head seal ei teinud, peale selle, et kruviaugust lisaõhk ei pääsenud mootorisse. Käisin ostsin uue originaalsegukruvi, kruttisin selle paika ja läksin uuesti ülevaatusele. Teisel korral sain pärast mõningast kruvikeerajaga möllamist CO paika ja läbisin ülevaatuse veatult. Ülevaataja oli muhe tüüp. Pärast ülevaatust ütles, et tal seisab neli 14-tollist Fiati plekkvelge niisama, et kas ma ei taha neid endale. Ütlesin, et muidugi tahan. Paar päeva hiljem sain temalt veljed ja viisin vastutasuks talle natuke head-paremat. Minu jaoks olid need nagu teised jõulud.
Tükk aega olin juba mõelnud, et tahaks autole tahaotsa alla kruttida 14 tolli veljed ja ette jätta 13 tolli. Ka tundusid vanad 13 tolli laiendatud tagumised ikka liiga kitsad
Kui koolis vähe aeglasem aeg tekkis, otsustasin 2 Fiati 14-tollist velge ära laiendada. Väikesed süümekad olid küll, kui heas usus saadud veljele relaka sisse lasin, aga ma teadsin, et ma originaalolekus neid alla ilmselt ei kruti. Algul olid veljed 16,5 cm ja vahele panin veel 6 cm. Kogulaius sai velgedel 22,5 cm ehk tsirka 9 tolli. Enne kokkukeevitamist tõmbasin velgede metalli haljaks ilusti. Pärast kinnikeevitamist pihustasin haljale metallile HOLTSProfi AntiRust roostemuundurit ja kui see oli oma töö ära teinud, katsin velje Rust-O-Leum roostet tõrjuva valge värviga. Näis nüüd, kaua see kombo kestab, eelmised veljed olid küll selle talvel soolalödi sees sõitmisega korralikult rooste läinud.
Seejärel oli tarvis rehve sinna 14-tolliste peale. Kõigepealt proovisin 175 laia rehvi, mis oli küll ilus stretch, aga auto all jäi suht naljakas. Siis proovisin 195/65 rehvi ja see jäi suht maasikas.
Praegu ongi taga 14 tolli 22,5 cm lai velg ja 195/65 rehv ja ees 19,5 cm 13-tolli velg ja 175/70 rehv. Nii ilmselt jätan ka, kuna näeb suht hea välja. Ainult esiratta ja koopa vahe on suur. Kui kunagi motivatsiooni leian, võtan vedrul keeru maha, et esiotsa natu allapoole saada, siis peaks veel parem jääma. Praegu tegelen esimeste velgede värvimisega. Kuna ilmad lähevad kuivaks ja kui nüüd üle värvida uuesti, siis peaks suve ilma roosteta vastu pidama. Aa kusjuures auto ise ei läinudki talvega peaaegu üldse rooste, olen sellepärast suht uhke enda tehtud töö üle Sai küll sõidetud talv otsa iga kell igal pool soola sees ja vihma käes ja Raadi lennuväljal elatud pool talve, aga auto pidas talve hästi vastu nii mehaanilise külje pealt kui ka kere mõttes. Tagarataste taga mõnest kohast on kerget roostet näha, kuhu soolapätsid tavaliselt kogunevad, aga nendes kohtades ei saanud mingit tõrjet ega katet ka tehtud, niiet isegi hästi. Täna käisin veel talve lõppu tähistamas kohalike teede peal, kus kohati veel jääd ja lumelöga leidus, et siis jälle suvi otsa uut lund oodata

Minu poolt praeguseks kõik, jõudu-jaksu teistele!


14 tolli fiati velg 4x98





175 laia rehviga



Praegu all olev 195 vasakul ja 175 prooviversioon paremal


Vana ja uus kõrvuti. Vana on talve jooksul ikka korralikult elu näinud



Istub täitsa soliidselt



Täna tehtud pilt pärast viimaste talverõõmude nautimist

[zajetz]

Madalam nina ja kõrge saba ei mõju juhitavusele kuigi hästi. Suurematel kiirustel võib koguni ohtlikuks osutuda.

[Liimilendur]

Kusjuures see juhitavuse asi käis endalgi peast läbi. Mis seal põhisüüdlaseks on, mingid huvitavad uued õhuvoolud või see, et esirataste järeljooks väheneb või üldse mingi muu kompott?