Eesti Ladaklubi

Tervist.

Mõned päevad tagasi ilmus garaaži selline sõiduk.
Auto omanik arvas et "võiks sellele masinale natuke viisakama välimuse anda" ja et " ära sa selle auto keretöödega nii hulluks mine nagu punase 2107-ga". Kuigi ega see kere üleni värvimisest kuskile ei pääse- tagaklaasi tihendi juures on päris korralikud roostekolded juba.
Aga võibolla keegi tunneb piltidelt selle masina ära. Ladaklubi kleebised olid juba enne auto ostmist klaaside peal.

Põgus minevik:
viewtopic.php?t=4119

Parafraseerides ansambli "Terminaator" ühe loo- "Ajateenija"- sõnu, siis ütleks nii et "On nädal mööda läinud ja kodo sa ei saa, sest garaažis pead sa tegelema Ziguliga". No midagi on vahepeal ikka tehtud ka.
Peale detailide demonteerimist jäin autokeret vaatama, et mingil põhjusel olid ustel alt servad, esi- ja tagapõll ning küljekarbid kivikaitsmega üle võõbatud. Põhjuse avastasin siis, kui rellakale läks kärgketas külge ja eelmainitud detaile hakkasin plekini puhtaks lihvima. Rooste, nagu alati.
Õnneks mitte väga ohter. Ohter oli see pahtli-, kivikaitse, ja värvi tolm, mis rellakaga lihvides ringi lendas. Ega ma korraga rohkem lihvida ei saanud kui ühe ukse alaserva kaupa korraga- hetkega oli tuba seda roosat udu täis. Pidasin küll kohvi- ja suitsupause aga see udu aina tihenes, mida rohkem ma neid pindu lihvisin. P.S. Ventsüsteem toimis (ja toimib senimaani) , aga isegi temal hakkas õhk otsa saama. See oli ikka jube.
Muidugi läks haljaste pindade peale roostemuundur Kuna see viimatimainitud kraam tahtis 24 tundi kuivamist, siis vahepeal hakkasin nende detailidega tegelema, mis pahtliga iluravi vajasid: Aga see Miparox tundub haljal plekil toimivat:

Ma olen autokere tööde juures kasutanud tavaliselt Roberlo tinapahtlit, markeeringuga SN-96, mis lõplikult läbikuivanuna jätab nagu kivistunud betooni mulje. Seekord aga pakuti mulle teise firma tinapahtlit. Öeldi et proovi ära ja vaata, mis ta teeb. Ja sisu on tal ka Roberlo omaga sarnane: Sellega tõmbasin siis kõikide uste alt servad, küljekarbid ja tiibade servad üle.

Viie meetri kauguselt autokeret vaadates ei olnud nagu väga suuri defekte nähagi. Tegelikult neid ikka on.
Juhipoolne uks ja tagatiib on kunagi mingi litaka saanud- korralik pahtlikiht vaatas värvi alt vastu. Ja parempoolne esitiib on ka kunagi vahetatud- keevisjälgede järgi mootoriruumis saab aru.
Pleku pole vist viitsinud tervet esipõlle ära vahetada (või polnud vaja), siis on vahetatud ainult parempoolne esipõlle nurk.

Auto kere hakkas selle pideva pahteldamise-lihvimise tulemusena muutuma üpris lipilapiliseks ja vaatepilt silme eest üsna kirjuks.
Seepärast otsustasin et peaks esimese täitevkruntimise nüüd ära tegema. Tagaluuk läks vahetusse. Auto algupärane luuk oli keskelt kuidagi "õhus".
Ma tean et see luuk kuulub 07-le, aga kuna 2105 tagaluuki polnud too moment kuskilt võtta, siis praegu jääb see 07-me oma külge.
Kuigi ega see detail ka tinapahteldusest ei pääsenud. Algul, nagu ikka, alumine ring ja mõned haljad plekipinnad epokrundi alla... ... ja siis mõne aja pärast tumedamat tooni täitevkrunt peale:

Väga vinge, aga kas omanik 2105 tagumist luuki autole ei soovi?

Ma uurin seda nn. õige tagaluugi teemat kui auto omanik millalgi läbi tuleb. Kuna tal aega on, ma ei oska praegu küll öelda.
Sellel algupärasel tagaluugil oli lisaks liigsele keskpaindele (selle teema esimese postituse neljanda ja kuuenda pildi pealt on näha, et tagaluuk on tiibadega võrreldes keskelt kõrgemal) ka sisemine serv roostes numbritulede juurest ja numbrituled lagunesid ka pealekauba peaaegu molekulideks, kui auto omanik püüdis neid puhastada/korrastada.

"See suur et ee..." (tsiteerides klassikuid), midagi on vahepeal ikka tehtud ka.
Kõige hullemini lopergused külgpinnad käisin vahepeal liivapaberi ja klotsiga üle. Ei olnud nad nii sirged midage- oli vaja suhtkoht korralikult lihvida ja kohati kohatult pahteldada ka. Jälle. Aga midagi hakkab juba nagu looma.
Räägiks pisut pahtlijuttu ka, et mida ja kui palju kulus. Tinapahtlit kulus veidi alla 2 kilo (mis oli ka arusaadav) ja beeži pahtlit alla poole kilo.
Algne vaatepilt enne keretööde tegema hakkamist oli jupp maad jubedam- no ega ei näe selle püstoliga pealekantud või pintsliga pealekantud värvi alla ka, et mis ta endast kujutab. Aga õnneks ei hakanud see -enne minu aja arvamist- autole pealekantud värv täitevkrundi alt "üles keetma".
Kuigi mul olid mõningad kahtlused küll sel teemal.

Et aga mingi aeg tuli aeg, kui läks nendele kõige rohkem lihvimisaega kulunud pindadele teine täitevkrunt peale.
Sama firma, sama mark, aga juba heledam toon ja seekord vist lõplik. Vist.

Eelmine nädal läksid katus ja kapott samuti täitevkrundi alla.
Uste ja tiibadega võrreldes oli tegu ikka suht sirgete detailidega. Katust või kapotti lihvides mõtlesin, et nende uste või tiibadega on keegi vist kunagi talvel mäest mitu korda alla sõitnud, kasutades neid "Salvo" kelgu asemel ja siis on need jupid pandud pärast autole külge. See peaaegu poole Austraalia suurune "pannkook" kapoti peal koosneb ainult sajast grammist pahtlist.
Ma tõmbasin kapoti sissepoole, tugevdusarmatuuri ja pealmise pleki vahele liimhermeetikut, et pealmine plekk nii hullult ei pendeldaks, aga taldlihvijaga lihvides ta "andis ikka järele", s.t. vajus allapoole. Mitte küll palju, aga siiski. Mõningaid kahtlusi tekitas see krundialune pind, mida keegi oli kunagi mingi värviga värvinud. Et kas "keedab või ei keeda". Ei keetnud.
Kuigi esimese täitevkrundikihiga oleks nagu mingi vihiku kuivatuspaberit värvinud- krunt sisuliselt kuivas selle punase alusvärvi sisse.

Kuigi pealtvaates on auto peaaegu nagu enam-vähem, siiski on sellel autol neid detaile küll ja veel, millega tegeleda.
Nädalajagu päevi kulus lävepakkude ja uste sisepindade juures. Kivikaitset oli nendele detailidele ka kunagi kellegi poolt peale "tulistatud". Ma ei tea, mis kivikaitse see oli (ja kas see oli ikka kivikaitse) aga taldlihvija kettaga seda lihvida küll ei saanud. Ketas oli hetkega nagu mingit plastiliinilaadset ollust täis. Proovisin siis tavalise, P180 liivapaberiga- sama teema.
Kui see suurem ropendamine auto juures ära lõppes, mõtlesin et prooviks "karukeeleks" nimetatava lihvimisvilla ja nitrolahustiga neid lävepakke puhastada. Ühtlasi saaks uste sisepinnad sellest õlist ja muust möglast ka natuke puhtamaks.

Eelmises postituses kirjutasin, et mul olid teatud kahtlused selle punase värvi suhtes, mis täitevkrundi alla jäi.
Üks fotosüüdistus ka sel teemal, mis üllatusi võivad kunagi autole pealekantud värvid teha: Samas kinnitiga segatud, täitevkrundiga kaetud ustele ja küljekarpidele ei teinud see nitrolahustiga mulistamine midagi.

Üks probleemne detail auto juures oli tagapaneel. Ma ei tea, kas selle juures midagi tehti ja mida tehti aga tagapaneeli alumist osa polnud enne kivikaitsega võõpamist küll keegi karestanud. Kivikaitse oli lihtsalt läikiva pinnavärvi peale lastud ja nii ta sealt ruutsentimeetrihaaval pudises, kui hakkasin seda pahtlilabidaga maha kraapima. Läks aega, mis läks, mingi päev jõudsin küljekarpide ja uste sisepindade juures töödega niikaugele, et sain neile aluskrundi ja värvi peale lasta. Värvitooniks läks sama helepunane pinnavärv, millega ma tookord selle punase VAZ 2107-me ära värvisin- LADA 121.
(Siinse teema auto omanik nägi ka mingi moment seda 07-t ja teatas, et tema tahab ka endale samasugust punast autut saada. Siis on äge autu.)

Kui punane värv oli ära kuivanud, siis ustel klaasiraamid lihvisin üle, must aluskrunt ja mattmust värv peale. Seda juttu lugedes tundub kõik maru lihtne ja laadna tegevus, tegelikult võttis kõige rohkem aega uste, klaaside, ukseavade jms. kinnikatmine. Teipi kulus ikka mitu rulli.
Uksi ma auto küljest ära ei võtnud. Et mispärast ? Sellepärast, et osad uksehingede kinnituspoldid ei allunud löök-kruvikeerajale. Puruks neid keerata ka ei tahtnud. Rehvitöökodades kasutatavat "täristajat" mul polnud. Kolmas, kõige ekstreemsem variant oleks olnud neid polte aerosool-tulesüütajaga kuumutada. See aga oleks tõenäoliselt toonud kaasa õõnsustes sulava pläustiga korraliku kärtsahaisu või siis oleks hakanud kusagil ukseposti sees midagi hõõguma/põlema, sest et kõik detailid on seestpoolt kuni "vööni" mingi paksu õli jms. ollusega üle mulistatud.

Täna kulus pool päeva uste paikaajamisele, lukkude ja lukuvastuste reguleerimisele.
Ikka mitu tundi läks, enne kui ustel lukud tegid need "kaks klõksu" ja et uksi avades ei pea neid ka heebliga niiöelda aitama.
Usteavade tihendid jäid vanad. Kunagi ehk vahetab nad uute vastu ära, aga praegu jäävad needsamad.
Muidu ma klõmmin neid uksi viimsepäeva laupäevani auto juures ja uksed ikka korralikult kinni ei jää.

Kapott läks värvipuki külge, et saaks selle sisepinnaga tegelema hakata. See oli nii rokane ja must, et ei kannatanud isegi trükimusta.
Egas midagi, nitrolahusti ja pintsel aitasid suuremast saastast lahti saada. Isegi tilkeavad tulid kapoti sisenurkadest lõpuks nähtavale. Ma niiöelda lükkasin seda mootoriruumi puhastust ja pesu ikka edasi, aga ei saanud ikkagi sellest mööda ega üle ega ümber.
Ega siin midagi vaimustusest kiljumapanevat ei ole- tolmu, paakunud õli, värviga pohhuilt ülevõõbatud pistikupesi jms. ikka on.
No et igav ei hakkaks. Pildil all paremas nurgas ma korra proovisin seda pealekantud pahtlit maha lihvida, aga seda protsessi tuleb veel korrata. Mootoripesuks kasutasin sellist vahendit. Väga hää ja vänge kraam on. Kinnise nina teeb hoobilt lahti, nii et see tilgub nagu mahlakask. Köhima ajab ka korralikult. Mul üks tuttav ütles et sa rögised nagu mingi "mineku veere peal olev ahelsuitsetaja". Olgugi et garaažiuks oli lahti, et õhk liiguks.

See mootoriruumi pesu kestis mitu päeva. Teisipäeval tegin niiöelda esmase pesu, et kolmapäeval saaksin hakata detaile kere küljest eemaldama, mis lihvimisele ette jäävad. Kolmapäeval peale osade detailide eemaldamist pidin JÄLLE hakkama sama protsessi kordama, mis eile- JÄLLE tuli "peidetud aardeid" nähtavale tolmu, õli ja rooste näol.
Nii ma siis muudkui plödistasin neid pindasid ja detaile pintsliga pesta, taustaks raadiost kõlamas ühe tuntud loo sõnad: "Seda sitta ja sodi pole mulle sada aastat va-ja", millega ma olin absoluutselt nõus.
Neljapäeval jälle sama teema, aga seekord oli mootoripesuvedeliku asemel nitrolahusti. Nitroga pindu pestes oli silmanurgast näha, kuidas roostetavatelt (liite)kohtadelt hakkas värv "üles keetma". Vähemalt oli sellest niigi palju kasu, et näha mis kohad tahavad rellakaga lihvimist. Kuna mul hakkas sellest pesukaruks olemisest "kõht täis saama", siis otsustasin et värviks vahepeal autol katuse ära. Saab selle kuivama jätta ja samas näha, palju värvi kulub ka. Värvi kulus veidi alla liitri (töösegu kinnitiga). Piltidel tundub värvitoon pigem oranž, tegelikult aga on ta hästi helepunane. Midagi sarnast nagu 80ndate aastate Lamborghinid või Ferrarid. Aga sinna läheb veel mitu päeva, enne kui see "nõukaaegne Ferrari" üleni selline helepunane on.