Eesti Ladaklubi

Tervist. Eile laekus töötuppa siis selline sõiduk. Väike ülevaade auto ajaloost ka siis. Kuulus see siis kunagi Kiviõli Keemiakombinaadi peainsenerile, kes auto ostuloaga sai. (Praegune omanik on teine selle auto ajaloos). Kuna tegu oli ikkagi peainseneri autoga, siis arvata võib et korrosioonitõrjega kere juures kokku ei hoitud.
Eile esimese asjana võtsingi kõigepealt logarid alt ära, et vaadata, mis rattakoobastes toimub. Ja nagu arvata võis- seda "venemaa päästjat", kahurimääret (misiganes kiviõlilaadset toodet) oli ikka ohtralt koobastesse "tulistatud". Ilmselt osalt ka seetõttu on kere suht hästi säilinud. Salong on autol samuti suht viisakas. Mis olukorras nende istmekatete all olevad istmed ise on, ei oska öelda. Aga pole head ilma halvata. No nagu ikka nii vanade masinate puhul.
Kunagi aastakümneid tagasi tegi auto esmane omanik sellega Kiviõlis avarii. Kogemata, nagu ikka juhtub. Selle tulemusena oli parempoolne esitiib ja rattakoopa nurk kortsus. Mingil põhjusel (ilmselt osaliselt selle avarii tõttu) värviti lisaks esiotsale kogu auto üleni ära. Tulemus... ? Noh, ütleme nii et oleks saanud võibolla ka paremini teha.
Paar võrdluspilti parempoolsest ja vasakpoolsest esinurgast: Kunagise avarii jäljed joonistuvad ka parempoolselt esitiivalt, värvi ja pahtli alt välja: Täna toimetasin natuke esiotsa kallal- pika pusimise peale sain autol tuled ja stange küljest ära võetud. Iluvõre oli kuidagi "liuhka" ees ja avariilise nurga juurest ei tahtnud ta teps mitte ära tulla- ilmselt oli ta kuidagi poolvägisi ette surutud.
Homme on ilmselt üks suurem pesupäev mootoriruumi ja esiotsa kallal. Siis ehk tulevad need kunagise avarii jäljed paremini nähtavale ja samas saab hinnata, et kui hull see olukord siis olema saab. Peamiselt plekitööde teemal.
Fakt on see, et esipaneel ja parem esitiib tuleb kunagi plekini puhtaks võtta. Kes sedagi teab, mis selle pealekantud pahtli all võib peidus olla.

Eile sai autol kere sai üle pika aja puhastusvahendit ja survepesu tunda- kaks korda tuli mõlemat etappi teha. Aga ilm ka soosis seda üritust.
Et koobastele paremini ligi pääseda, tõstsin autot tungrauaga paarist kohast üles. Samas oli see hea võimalus proovida, kas uksed avanevad. Avanesid ja sulgusid ka. Nii et kere nii kapitaalselt läbi roostetanud veel ei ole, et annaks mingist kohast järele.
Kaasreisijapoolne iluvõretagune nurk: Juhipoolne nurk. Näib et tiib ja esipõll on siia ka mingi plõmaka saanud: Probleemne rattakoopa nurk. Et midagi on siin tehtud(keevispunktidega plekist lapp nurgas), aga samas mitte piisavalt. Sama asi rattakoopa poolt vaadatuna: Natuke aega tagasi pesin autol küljed nitrolahustiga korra üle, et saaks veel pigi- ja korrosioonikaitsevahendi jääke maha.
Eks neid olmemõlke, kriipse-kraapse, roostekohti jms. on ikka, aga vähemalt pole nad mõlkide tõttu lauslopergused või laines:

Midagi siin parempoolse esitiiva juures tehtud on.
Kruvikeerajaga sonkides läks ta plekist krõpsti läbi ja tekkis auk. Ja tekkis täpselt karbiliistu all: Parempoolse tagaratta koopaserva juures asuvast porilapaka hoidikust on alles jäänud vaid õhk ja mälestus: Juhipoolse tagaratta koopaserva juures asuvast porilapaka hoidikust on alles jäänud naaatukene suurem auk. Aga noh, augu kõrvalt on ju veel terve. No arvestades seda paakunud porihunnikut, mis logarite tagant lagedale tuli(olenemata mis ratta logar), siis pole ka imestada. Tagapõllel on säilinud veel alumine serv ka. Näis, palju sellest alles siis jääb, kui ma millalgi hakkan seda pinda traatkettaga roostest puhastama: Ega juhipoolne karp ja usteservad ka päris defektivabad pole. See punane asi, mis värvi alt kumab, on ilmselt mingi roostevastane krunt.

Palju tööd on ees peaasi et motivatsiooni lõpuni jätkuks. Edu!

Palju tööd on ees jamh. Ja motivatsiooni "kaaskannatajateks" loetakse sitkust ja visadust, vist.

Et aga puhuks vahepeal kübeke mootorijuttu ka. Taustainfost selgus niipalju, et see mootor pole mingi 20 aastat töötanud. Mis seisukorras ta enne seismajäämist oli, ei osatud ka öelda.
Seepärast toimetati auto kuu aega tagasi ühe pädeva lukksepa juurde, kes siis proovis, kas saab "kolvile tule peale" või mitte.
Lukksepp oli peale mootoriremonti suht skeptiline, et kas ja kuidas mootor töötab. Aga ta töötab ja žigulile täitsa temale iseloomuliku heliga.
Kusjuures ei tekkinud tühikäigule sisse klapi "tikse", tühikäigul lonkamist, ilutulestiku häält summutist, "köh-köh-köhäähö" puterdamist jms.
Üks väike fotosüüdistus ka nimekirjast, mida selleks teha tuli, et mootor ellu ärkaks ja auto liikuma hakkaks: Aga kui nüüd kere poole pöörduda, siis klassikuid tsiteerides: "Ega mul kõhkluseid ei ole, aga kahtluseid on pidevalt".
Mootoriruumi tookord pestes ma silmanurgast vaatasin ikka seda parempoolset tiiba ja mõtlesin endamisi, et kas tiib on ära vahetatud või ei. Kui tervikuna pole, siis ehk on tule juures mingi osa tiivaplekist vahetatud. Või siis polegi mitte midagi vahetatud.
Ja see kolmas variant oligi õige.

Vana värvi ja pahtli mahalihvimiseks tiivaplekilt kasutasin rellakale kärgketast. Neid on ka igasugust värvi. Mul läksid käiku oranž ja punane, kuna nood tundusid kõige kauem kestvamad ja nendega ei rapi plekipinda ära. Roostepesade, liitekohtade, nurkade jms. jaoks oli mul selline apastraat. Puhastab samamoodi nagu liivaprits, aga liiva ei teki. Traatkettaid on talle ka mitut erinevat sorti erinevate nurkade-servade-kohtade puhastamiseks.

Aga kui see "kultuurkiht" ükskord tiivanurgalt maha sai, võttis vaatepilt näo päris tõsiseks: Ühesõnaga-kahesõnaga. Ma ei tea kui hästi või halvasti piltidelt aru saada on, aga esitulel raamrõngas on ikka korralikult ära nätsutatud.
Midagi on tiival väljapoole kolgitud, aga eriti pole selle peale aega raisatud. Rääkimata tiiva koopaplekist mootoriruumis.
Vaadati et tuli mahub auku, võre läheb ka ette- pohhui, paksult (tina)pahtel peale ja käib küll.
Kui järgmine nädal plekksepp tuleb autot vaatama, ma ei kujuta ette et mida too omakorda röö... räägib sel teemal. Aga eks näis.

See punakas pruun, mis värvi alt välja tuleb ongi tehase kruntvärv.
See parem tiib on ikka vahetatud
Velgedelt võta rehvid maha ja ma võin kihla vedada, et need tehtud 1978 aastal. Ehk sellistega tuligi tehasest

Eelmise nädala reede oli ülekantud tähenduses raju reede- tiibadel ja küljekarpidel lihvisin kärgketastega seda pealekantud krunti ja värvi maha, et vaadata kui hullus olukorras autol kere olla võib. Tolmu tuli korralikult. Roosa udu lendles lae all ja töötoa põrand oli veel punasem kui Punane Väljak kremlis.
Tagatiivad tahavad ikka mingeid keevitamistöid- sellest pole pääsu- aga nad polegi päris lootusetus seisukorras: Küljekarbid tunduvad ka auto enda omad olevat. Ses mõttes et pole veel vahetamist vajanud: Tagatiibade ja küljekarpide alumised pooled tuleb veel sellesama Monti-masinaga üle käia: Plekksepp käis ka täna seda probleemset nurka vaatamas. Ütles et hakake uut esipaneeli ja parempoolset esitiiba otsima.

Eile läksid haljakslihvitud detailid epoksiidkrundi alla. Need kohad mis plekitöid vajavad, katsin teibiga kinni.

Seekord oli aeg liikuda "kõrgematesse sfääridesse"- katuse juurde. Täpsemalt vihmaveerennide kroomitud iluliistude eemaldamine.
Ma teadsin, et see saab olema vähemalt viie L-tähega "Illllge kepp", aga ma ei saanud neid kere külge jätta- rennide põhi ja liistude alt roostetas.
Nende äravõtmise tarbeks tegin paksemast alumiiniumist sihukese faasitud servaga, teravnurkse instrumendi, millega siis sain sentimeeter-sentimeetri haaval need rennide liistud kätte. Suurte "sammudega" edasi liikuda ei tohi- kohe on mõlk sees, samas liiga kaua ühe koha peal selle jurakaga kangutada ka ei tasu, jälle on mõlk sees. Nii ma siis jebisin nendega ikka hea jupp aega. Aga kätte ma nad lõpuks sain.
Algul vaatasin et ehk saab "laiska petta". Kuna neid polnud ennem ka keegi ära võtnud(ma olin selle auto ajaloos vist esimene), siis mõtlesin et ma päästan liistudel ainult tagumised nurgad lahti ja peale värvimist paneb tagasi. Aga "nii ei lähe üldse mitte"- siis on mujalt liistude alt ikka tegemata ja auto näeb välja nagu mingi kuradi Klaabu- valge ja krimblid kahte lehte laiali.

Tagaluuk ja tihend koos klaasiga selle seest sai vahepeal ära võetud. Samuti tagaluugi juures asuv, kere külge needitud kroomliist. "Roosteämblikud" tagaluugi värvi all: Mis tagaluugiava tihendirenni seest lagedale tuleb: Ma pole jupp aega nii jubedat katuseserva näinud kui see siin: Juhipoolne nurgapost: Parempoolne renniliistu all olev plekk: Traatketaste ja massinaga puhastasin nii tihendisoone kui ka tagaluugil probleemsed kohad ära- ülejäänu on juba taldlihvija teema:

Mingid detailid ja kohad said vahepeal samuti roostest ja vanast värvist-krundist puhastatud ning epokrundiga kaetud: Tõendusmaterjal, et tagaluuk sai samuti vanast värvist-krundist plekini puhtaks: Tagaluuk krunditud kujul: Vahepeal õnnestus omanikul saada auto jaoks ka uus esitiib ning esipaneel.
Viimatimainitu on küll õhuvõtuavadega(nagu 21011-el), aga ehk plekksepp suudab need neli ristkülikukujulist auku kinni keevitada.

Uued küljekarbid said ka seest-väljast epokrundi peale: Üks põhjaalune risttala küljekarbi juurest tahab samuti vahetamist. Õnnestus see ka uus leida: Nüüd on vahepeal määramata ajaks postitustes paus, kuniks auto plekitöödes on.

Nonii, teema peakangelane on plekitöödest lõpuks tagasi.
Plekksepp ütles et esipaneeli sai niiviisi ära vahetada, et ei pidanud hakkama radiaatorit eest ära võtma. No siis proovi need voolikud kätte saada, lase "vesi välja", pärast pane see "vesi" niisugusse kohta, et keegi sinna plänni sisse ei astu jne. Kõige probleemsem koht- lansekapleki voltis koht, allus plekitöödele suht hästi. Arvasin et kuna see detail on aastakümneid niisuguses nätsutatud olekus, siis on see plekk "surnud" ja peab hakkama vintsiga seda sirgeks tõmbama. Aga öeldi et ei midagi hullu- rahulikult ja mõistusega toimetada, küll need vanad detailid ka esialgse kuju tagasi võtavad. Tagauste juures, tagatiiva kaarte nurgad said ka korda: Lõpetuseks pilt vahetatud esitiivast. Öeldi et see detail oli kõikse aeg paraja pinge all olnud kui keevispunktidest hakati lahti puurima.
Seda oli juba alguses näha, kui ma keret puhastasin ja probleemsetest kohtadest pilte tegin.

Aga tsiteerides klassikuid: "Et nüüd saame projektiga edasi minna."

Ükspäev sai proovitud ühte uut, autokere tööde juures kasutatavat, kinnitiga nn. epoksiidliimi.
Keretööde tegijad nimetavad seda "vedelaks metalliks" ja tuub ise on selline: Viskoossuselt meenutab ta kas liim-hermeetikut või siis nagu ehitustöödel kasutatav silikoon. Sellega ma katsin ära keevisliitepunktid, keevisliite kohad ja ka mõned väikesed augukohad autokerel. Plekksepp ütles et ta ei julge nende osade kohtade juures relakaga lõigata või keevitustöid teha- auto on seestpoolt paksult õli täis ja nii võib midagi veel põlema minna.
Et nii ma siis enne tööpäeva lõppu ludistasin sellega mõningad kohad üle:
Ära kuivades jääb selline läikiv pind ja seda saab siis vajadusel erinevate liivapaberitega lihvida.
Juhipoolse esitiiva pealmine pind oli kuidagi kahtlaselt loppis. Keegi oli seda ka kunagi pahteldanud-lihvinud(liivapaberi kriimud olid sees). Kindluse mõttes lihvisin tolle kärgkettaga plekini puhtaks ja selle peale läks siis tinapahtel. Sama teema oli kinnikeevitatud õhuvõtu avadega. Vajadusel saab viimistluskihi teha pärast tavalise täitepahtliga.

Vahepeal on midagi tehtud ka. Katus vajas kerget pahteldust ja läks täitevkrundi alla. Kusjuures keset katust leidsin peopesasuuruse "roosteämbliku". Vedas, et avastasin ja ära likvideerisin, aga mismoodi saab selline asi keset katuseplekki laiutada, minu mõistus ei võta. Uste servad, tiibade servad, karpide servad- nendest roostetama minevatest kohtadest ma saan aru.
Et ega katuseplekil endal eriti viga polnudki, ainult jube palju oli erinevaid kriipse-kraapse värvipinnal. No see on see tüüpiline vanainimese garaaž- auto horisontaalpind hakkab muutuma asjade ladustamiskohaks kui vanus või tervis enam rooli taha ei luba minna.
Täitevkrunt keretöödeks: Teadupärast oli parem tagatiib kunagi mingi plõmaka saanud. Too tahtis ka pahtliga voolimist. Tavapahtliga ülemine, tinapahtliga alumine pind. Ustel proovisin ettevaatlikult ära võtta klaaside alaserva liistud, sest et nende alt ukse plekkpind roostetas. Jällegi veider koht kus rooste sees oli. Istmed pidin välja võtma. Parempoolne tungraua tõstekoht oli põhja all ära mädanenud ja plekksepp pani sinna uue plekitahvli.
Istme ja käigukastitunneli vahelt tuli lagedale nsv liidu 10 kopikat, aastast 1987: Mina olin toona 10aastane ja selle eest sai "tol ajal" vist pätsi saia ja klaas suhkruga gaseeritud vett veeautomaadist. Ja see oli see aeg, kui õnnitluskaarte ja telegramme kirjutati telegraafis ringi, kuna nondes asutustes trükimasinatel puudusid täpitähed. Nii et "Ä" kirjutati AE, "Ö ja Õ" olid OE ja "Ü" oli UE.
No ja kujutage nüüd ette, kui tuli sellise sisuga telegramm: "Ueks vaeike poeder koempis moeoeda suedaoeist jaerveaeaert ja uemises ueksinda "poedra maja" laulu". Nagu mingit suahhiili või samojeedi keelt kõnele.

Et aga keretööd hakkasid parempoolsel küljel valmis saama:

Saia ei saanud. See maksis 22 kopikat.
Siirupivesi maksis 3kop. Tallinnas oli veelgi odavam, sest selle summa sees oli ka kloorimaitseline lisand.

10ne kopika eest sai vaadikalja ka vist, suure ja väikese klaaskruusi sees. Tartu õlletehas seda mõnikord ikka müüs.

Et aga vahepeal sai teema peategelasel esipaneel ja juhipoolne külg ka kujusse voolitud ning täitevkrunditud: Mingi moment proovisin esitulede ehisvõrusid ette. Kui neid auto pagasiruumis, pappkastist välja võtsin, jäi mu pilk pagasiruumi põhjapleki juurde pidama- üks sentimeetri laiune ja viie sentimeetri pikkune roosteriba vaatas mulle vastu. Võtsin aga Monti traatpuhastusmasina ligi ja lasin selle koha halja plekini puhtaks. Auk tuli hoopis. Algul ei saanud aru, et misasi see roosteaugu sees on. Mingi mastiksi moodi asi või misasi. Hakkasin siis seda kohta kruvikeerajaga altpoolt surkima.
Ei olnud mastiks- paks paakunud porikiht kukkus auto küljest maha. Ja ometigi ma pesin enne survekaga rattakoopad tal puhtaks. Aga need olid sellised kohad, kuhu survekaga ligi ei mahtunud. Kruvikeerajaga andis ka seda ködi tükk aega sonkida, enne kui see otsustas auto küljest irduda.
4 kühvlitäit sain kokku kahe rattakoopa tagumiste õõnsuste puhastustöö tulemusel. Aga nüüd vähemalt käib õhk autost läbi, rattakoobastest ka.

Et mis siis vahepeal toimunud on ? Mootoriruum sai valmis voolitud ja uue värvi peale. See koogutamine hakkas ikka selja peale küll. Juba ainult pilte vaadates hakkavad ristluud kergelt valutama. Kui mul esivanem seda oleks näinud, oleks ta ilmselt küsinud, et oled sa kindel et see Meka just sealpool on, et sa sinnapoole kummardad: Värvi läks kolm kihti. Algul tundus see tumevalge toon ikka harjumatu. Fotodel on värvitoon natuke heledam, päevavalguses vaadates on ta ikka suht tume. Kasvõi näiteks kattepaberiga võrreldes. Aga niisugune see 233 koodiga värv on. Kui värvilipiku juurde on ikka kirjutatud vene ja inglise keeles "valge", ju ta siis on. Ka seekord ei võetud mootorit maha- esiteks, leia kuskilt vaba koht, kus mootori tõstet saaks teostada, teiseks toimeta auto sinna ja kolmandaks proovi leida mahatõstetud mootorile mingi seisu- või istekoht senikaua kui mootoriruumi värvitakse ja lõpuks tõsta mootor tagasi.
Eile hakkasin mootoriruumis asju külge ja tagasi panema. Muidu pikapeale võib meelest ära minna, mis jupp mis järjekorras kere külge käib. Eks neid asju on veel, mida viisakamaks võõbata (õhufiltri korpus, klapikambri kaas, radika ja tuulekoja korpus) aga neid saab kunagi hiljem ka teha.

Esiklaas sai vahepeal ära võetud. Tolle tihendi alt, nurkade juurest tulid ka roostekohad välja: Üks kõige suurem ajaröövel oli küljeakende kättesaamine- pea 50 aastat aknaavas istunud tihend oli mingi kitilaadse ollusega nii kinni, et no üldse ei tahtnud need kusagile poole liikuda. Aga ilma ära võtmata ka ei saa- esiteks oli keegi tegelinski enne eelmist kere värvimist tihendid värviga pohhuilt üle plödistanud ja teiseks oli kroomliistu serva juures ka näha mõnda roostekohta. No ja nii ma siis jebisin nende klaasidega- küll soojendasin tihendeid kuumaõhupuhuriga, painutasin kerevärvi liiste erinevate kruvikeerajate ja alumiiniumspaatlitega, samas pidi pidevalt jälgima, et plekkliistud propelleriks ei muutuks ja klaas "saluudiga" siitilmast ei lahkuks. ja niimoodi ma 5mm kaupa neid tihendeid ja liiste kangutasin. Aega läks ikka mitmeid tunde nendega aga ära nad lõpuks tulid. Ja nagu arvata võis- roostekohad olid täitsa olemas: Küljeklaaside tihenditele lasin värvisurmaks nimetatavat aerosooli peale. Jätsin mingiks ajaks seisma ja siis hakkasin kipsinoaga seda vana valget värvi maha kraapima. Pärast puhastasin veel nitrolahustiga tihendid üle. Eks nad tahavad veel puhastust, aga üldiselt juba hakkab nagu looma: Et aga tööd jätkuvalt jätkuvad ikka.