Eesti Ladaklubi

Tervist.

Selle aasta ühel suvekuul ilmus treileri peal ühe tööstushoone sisehoovi natukese teistmoodi žiguli kui need, mis tänavatel tavaliselt liiguvad. Et ega siin midagi vaimustusest kiljumapanevat küll pole- autot on kasutatud ikka sihtotstarbeliselt. Mitte ühtegi sirget keredetaili ei ole, samas treileri pealt veeres ta ilma vastupunnimata maha ja manööverdada edasi-tagasi temaga käekõrval sai küll. Mõned ülevaatlikud pildid veel: Kes selle autoga sõitis, kuskohas sõideti, kaua sellega sõideti- ei tea. Palju erinevaid küsimusi- vastus on ikka üheülbaline "ei tea".
Juhul kui nüüd mõni mõtleb nii, nagu laulusalmgi ütleb et "mis imelik masin see olla võib", siis siin kodulehel on pikk artikkel teemakohast lugemist.

Esimesed paar-kolm nädalat peale toomist ei toimunud peale auto ümber jalutamise suurt midagi.
Tuttav lukksepp vaatas autot ja ütles et "Ralli Estonia ajaks sa seda autot küll valmis ei saa. Veame kihla v ?" Ma ei vedanud kihla.
Plekksepp käis ka kõnealust masinat vaatamas ja tema näoilme ei väljendanud ka erilist vaimustust.

Mõtlesin et niikaua kuni viimatinimetatu jõuab endas selgusele "kas olla autoplekksepp või mitte olla", hakkasin seda keret tasapisi kasima. Puulehti, koerakarvu, liiva ja mida kõike see võidusõidutuba endas sisaldas. Istmete puhtakstegemine võttis ikka hea mitu tundi aega Siin pildil võib siis näha nn.salongikoristuskomplekti- üks ei saa ilma teiseta, ja vastupidi ka. Kõik pildil nähtu olid asendamatud asjad. Ühe istmepadja ja küljetoe vahelt tuli "aare" nähtavale- nõukaaegne taskunuga. Kellele see kuuluda võis, ei tea. Siis millalgi proovisin ajaviiteks ära võtta rooli, käigukangi ja antenni. Esimesed kaks olid pindmise roostega koos ja antenni oli keegi ilmselt suurest igavusest või väga palju vaba aja olemasolust valge värviga kokku pintseldanud. Viimase ma sain "värvisurmaga" ja nitrolahusti abiga puhtaks. Siis mingi moment otsustasin hakata mootori juures toimetama- proovisin ära võtta starteri, geneka ja tuletoru kollektori juurest, et saaks millalgi mootori maha tõsta. Jällegi, kõik poldid-mutrid tulid lahti, kaasaarvatud kollektori küljest. Vana summuti tuli ka ilma suurema laamendamise ja lõugamiseta auto põhja alt välja. Nüüd on ainult veel kardaan ja kast vaja millalgi üksteisest eraldada.
Kui geneka ja starteriga sai asi ühele poole, siis jäin uurima, mis karburaator see selline olla võib. Ühtegi tehasemarkeeringut, embleemi või silti ma ei näinud. Ainult numbritest ja tähtedest koosnev kood oli karburaatoritalla küljel. Kirjutasin selle siis kõikvõimsa google-i otsingusse ja siis olid küll kulmud laes, kui vastu vaatas teade "Weber". Isegi tihendikomplekte on sellele veel võimalik saada internetiavarustest.
Aga noh, ennem saab see "kolgata tee" ikka väga pikk veel olema, kui asi karburaatori tihendikomplektini ükskord jõuab.

Väga kihvt, et sai ilmselt õigete omaike kätte.
Ma ei oska muud tarka midagi öelda, kui seda, et ajastuvääriliselt taastada tahtes, ei ole mõtekas seda masinat piinliku täpsusega nö. salongi pilliks läikima lüüa/värvida. Selles suhtes on sellised massinad palju mõjusamad, kui neile natuke mõlke ja tolmu peale jäetakse (midagi sarnast nagu see puna-valge VFTS Põltsamaal tehti-vt. MOMU videot).
Mootor-kast jms. ei ole ilmselt ajastutruu, vähemalt kiirel pilgul vaadataes. Küll aga leiab üksikuid Vihuri keredetaile jms. ralli-varustust.
Turvapuuri puhastama hakkate, siis sealt võiks ka mingi märke/spilka leida.

Igatahes edu!

Turvapuuri pole nii üksipulgi silmitsenud, et kas ja kus tal markeering on. Mootori ja käigukasti kohta ma ütlen jälle oma tüüpvastuse- ei tea.
Eks siis selgub kui nad auto küljest irdunud ja survekaga puhtaks pestud, et mis nad endast kujutavad. Mootor võib vabalt "kohvi" olla selle aja peale ja sidur võib ka mingeid hääli teha. Kui ma väntvõlli rihmaratast kruttisin, vähemalt käis kogu kupatus ringi. Nii et kolvid kinni vist ei ole.
Aga kuna kordamine on tarkuse ema, siis kordame jällegi- ei tea.(Õpetajad teavad rääkida, et koolides pidi see kõige levinum vastus olema).