2105, Thor, 1982
Postitatud: 03 Mai 2021 16:39
Tere
Olles olnud üpris pikalt siin foorumis liige otsustasin lõpuks ka teema teha, kuna olen jälle tagasi "juurte juures".
Kõik algas sellest, kui sain 18 ja esimeseks autoks omale Lada. Oli kena kapsaroheline 1.3 063 aastast 1988. Elu oli ilus, noorus hinges, raadios
olid rõõmsad rütmid ning neiude miniseelikud olid lühemad kui Maxima tsekid. Kündsin sellega paar aastat ringi kuni lõpuks vanarauda ta läks, kuna kere oli hapu ja noorel poisil tema jootmiseks raha nappis. Kahju on siiani, oleks võinud ikka alles hoida.
Fast forward ~10 aastat ja hakkasin otsima omale masinat millega talvel rallitada. Algselt oli mõttes e36 aga sobiva hinnaga ühtegi ei leidunud, niiet jõudsingi ringiga tagasi Ladade juurde. Valitus sattus jälle 063, seekord oranži värvi, samuti 1.3 mootoriga.
Oli see auto üpris läbi omadega, pidurid ei võtnud, kogu sillaosa oli lödi nagu üle-eilne kartulisalat. Tööd oli palju, et temast sõidukõlbulik asi saada.
Ilma eriti pikemalt mõtlemata said plaani võetud VFTS tiivad, kleepsumajandus ja selline värk.
Ja kuna värv oli vastav, sai viljeletud natukene "General Lee" vibe-i
Üpris kiiresti sai selgeks, et see ei ole piisavalt vahva ja sai hakatud linna pealt kleepse kerjama. Seejärel väike kleepsutuuning ette võetud ning jäin lund ootama.
Peale lume tulekut sain mõne korra küljetada, kui saabus saalekolks. Ega's midagi, sai auto jälle maja seina äärde jäetud ja plaani pidama hakatud. Otsustasin, et selle 1.3 remontimine on üpris perspektiivitu ning otsisin fb müügigruppidest 1.5 mootori ja sai see Saaremaalt ära toodud. Sellega oli ka väike mure, nimelt eelmine omanik kurtis ka et mingi kahtlane hääl on sees. Aga kuna nagunii oli plaanis see tükkideks võtta siis polnud sellest väga lugu.
Veerenni poes ära käidud hakkasime mootorit lahti võtma, selleks ajaks oli aeg jõudnud juba kevadesse ning enam lumele kiirustamise muret ei olnud.
Kenaks üllatuseks osutus see, et see imelik hääl, mida eelmine omanik kuulis - oli katkine väljalaske kollektori tihend. Kogu mootori sisu oli normis, plokk ja kolvid kenasti mõõdus ja väntvõll ka täitsa sirge.
(Vahepeal õnnestus ka vähe seksikamad veljed leida, 15" OZ racingud)
Aga tagasi mootori juurde. Mootorisse said sisse uued saaled-rõngad ja kõik tihendid. Kaane sisse uued sääretihendid ning klapid sooveldatud ja tihedaks tehtud.
Niih, mootor jälle koos, suverehvid all ja kõik vahva. Käisin ka Olavi juures, kes karpa korda tegi ja ka süüte kenasti toimima pani.
... seejärel sai ette võetud seiklus Saaremaale mille käigus selle auto teekond minu jaoks lõppes. Põhjuseid võib otsida mitmeid, aga ausalt öeldes oli šikaan kitsas ja kiirus liiga suur.
Sõit lõppes kivihunnikus, mille tulemusel oli kogu nina kõver nagu Balti Jaama pomps pühapäevasel ennelõunal - ning otsustasin selle auto taastamisest loobuda.
Kusjuures puust jäi puudu vähem kui meeter ehk olukord oleks võinud lõppeda hulga hullemini. Mina ja kaasreisija pääsesime vaid ehmatusega.
Pealt sai maha võetud kõik mis võtta sai, mootor-käigukast-laiendid-rattad-lisatuled-raadio, ning kere liikus järgmise omaniku kätte (seetõttu ka numbrimärk varjatud). Tänaseks on see auto saanud kõvasti keevitamist ja tõotab saada ilusaks kuueseks.
Ning seejärel hakkasin otsima uut kere, ning jõuamegi selle teema põhilise auto juurde mis on sinepikollane vana viiene aastast 1982.
Masinal sees kummaline sisu mis on nii nõme, et omamoodi lausa äge.
Aga auto ise oli tehniliselt hämmastavalt heas korras. Käisin ülevaatuspunktis, et lasta üle vaadata ning siis tasapisi remontima hakata. Selgus, et ainus viga oli üks läbi põlenud suunatule pirn, vat kus vedas, ülevaatus tehtud nigu niuhti.
Olles olnud üpris pikalt siin foorumis liige otsustasin lõpuks ka teema teha, kuna olen jälle tagasi "juurte juures".
Kõik algas sellest, kui sain 18 ja esimeseks autoks omale Lada. Oli kena kapsaroheline 1.3 063 aastast 1988. Elu oli ilus, noorus hinges, raadios
olid rõõmsad rütmid ning neiude miniseelikud olid lühemad kui Maxima tsekid. Kündsin sellega paar aastat ringi kuni lõpuks vanarauda ta läks, kuna kere oli hapu ja noorel poisil tema jootmiseks raha nappis. Kahju on siiani, oleks võinud ikka alles hoida.
Fast forward ~10 aastat ja hakkasin otsima omale masinat millega talvel rallitada. Algselt oli mõttes e36 aga sobiva hinnaga ühtegi ei leidunud, niiet jõudsingi ringiga tagasi Ladade juurde. Valitus sattus jälle 063, seekord oranži värvi, samuti 1.3 mootoriga.
Oli see auto üpris läbi omadega, pidurid ei võtnud, kogu sillaosa oli lödi nagu üle-eilne kartulisalat. Tööd oli palju, et temast sõidukõlbulik asi saada.
Ilma eriti pikemalt mõtlemata said plaani võetud VFTS tiivad, kleepsumajandus ja selline värk.
Ja kuna värv oli vastav, sai viljeletud natukene "General Lee" vibe-i
Üpris kiiresti sai selgeks, et see ei ole piisavalt vahva ja sai hakatud linna pealt kleepse kerjama. Seejärel väike kleepsutuuning ette võetud ning jäin lund ootama.
Peale lume tulekut sain mõne korra küljetada, kui saabus saalekolks. Ega's midagi, sai auto jälle maja seina äärde jäetud ja plaani pidama hakatud. Otsustasin, et selle 1.3 remontimine on üpris perspektiivitu ning otsisin fb müügigruppidest 1.5 mootori ja sai see Saaremaalt ära toodud. Sellega oli ka väike mure, nimelt eelmine omanik kurtis ka et mingi kahtlane hääl on sees. Aga kuna nagunii oli plaanis see tükkideks võtta siis polnud sellest väga lugu.
Veerenni poes ära käidud hakkasime mootorit lahti võtma, selleks ajaks oli aeg jõudnud juba kevadesse ning enam lumele kiirustamise muret ei olnud.
Kenaks üllatuseks osutus see, et see imelik hääl, mida eelmine omanik kuulis - oli katkine väljalaske kollektori tihend. Kogu mootori sisu oli normis, plokk ja kolvid kenasti mõõdus ja väntvõll ka täitsa sirge.
(Vahepeal õnnestus ka vähe seksikamad veljed leida, 15" OZ racingud)
Aga tagasi mootori juurde. Mootorisse said sisse uued saaled-rõngad ja kõik tihendid. Kaane sisse uued sääretihendid ning klapid sooveldatud ja tihedaks tehtud.
Niih, mootor jälle koos, suverehvid all ja kõik vahva. Käisin ka Olavi juures, kes karpa korda tegi ja ka süüte kenasti toimima pani.
... seejärel sai ette võetud seiklus Saaremaale mille käigus selle auto teekond minu jaoks lõppes. Põhjuseid võib otsida mitmeid, aga ausalt öeldes oli šikaan kitsas ja kiirus liiga suur.
Sõit lõppes kivihunnikus, mille tulemusel oli kogu nina kõver nagu Balti Jaama pomps pühapäevasel ennelõunal - ning otsustasin selle auto taastamisest loobuda.
Kusjuures puust jäi puudu vähem kui meeter ehk olukord oleks võinud lõppeda hulga hullemini. Mina ja kaasreisija pääsesime vaid ehmatusega.
Pealt sai maha võetud kõik mis võtta sai, mootor-käigukast-laiendid-rattad-lisatuled-raadio, ning kere liikus järgmise omaniku kätte (seetõttu ka numbrimärk varjatud). Tänaseks on see auto saanud kõvasti keevitamist ja tõotab saada ilusaks kuueseks.
Ning seejärel hakkasin otsima uut kere, ning jõuamegi selle teema põhilise auto juurde mis on sinepikollane vana viiene aastast 1982.
Masinal sees kummaline sisu mis on nii nõme, et omamoodi lausa äge.
Aga auto ise oli tehniliselt hämmastavalt heas korras. Käisin ülevaatuspunktis, et lasta üle vaadata ning siis tasapisi remontima hakata. Selgus, et ainus viga oli üks läbi põlenud suunatule pirn, vat kus vedas, ülevaatus tehtud nigu niuhti.