Nüüd kui ka viimasedki arusaamatused on lahendatud võivad ka korraldajad juubeli-Campist (jah, see oli juba 10. WinterCamp) kokkuvõtteid teha.
Kõigepealt heast. Nii kaasaegseid elamistingimusi kui Vehendis, pole WinterCampide ajaloos veel olnud, eks me kõik ole veidi vanemaks jäänud ja esimeste campide „pead-jalad-koos“ olemisi on küll mõnus meenutada kuid mitte nii mõnus korrata. Enele ja Jevgenile sügav kummardus, rajaäärne supp oli reedeste piduliste vaevatud kõhtudele nagu rusikas silmaauku ja kook oli ülimaitsvaks üllatuseks. Tuhat tänu Helenile, ilma sinu abita oleks korraldajate elu, ja ma ei räägi siin mitte ainult selle campi vaid viimaste aastate ürituste korraldajate nimel, oluliselt raskem olnud. Suured tänud ka Mikule, mees teab mis mees teeb ja seega korraldajatel jälle üks mure vähem. Tehnilise meestele kummardus, hoolimata niimõnegi ülevaataja kehvast tervisest

sujus kõik konkreetselt ja kiiresti. Kindlasti suured tänusõnad Johannes Sikkule, kes vesisest ilmast hoolimata meile täiesti arvestatava raja pakkus ning maja lõunasöögi jagamiseks soojaks küttis. Tänusõnad ka kõigile teistele kes enne üritust, rajal, raja ääres ja ööbimiskohas meile abikäe ulatasid. Kõigile kohaletulnutele kestvad kiiduavaldused, just Teie teete Campist Campi.
Veidi ka halvast.....ah mis sest ikka meelde tuletada, loodame vaid et tulevikus meie üritustel sellised arusaamatused enam ei kordu.