Nimelt juba detsembris 2006 jõudis minuni info, et Tartus ootab '72 aasta Lada 01 uut omanikku. Müüjaiks kaks venda, kes saanud auto päranduseks lahkunud isalt. Masin ülearune luksus, sest mõlemad mehed juba ammu omaette elu pääl, kes-kus ja garaaz vaja ülearusest tränist (loe: ka autost) vabastada.
Märtsi lõpus Lääne-Eesti ürituse ettevalmistuse käigus (Eestimaa on tilluke
) õnnestus teha tutvust ühega masina omanikest ja heita kiire pilk ka kaubale. Käed löödud, lubasime kunagi kokku saada, et diil lõpule viia.Kuna suvi on puhkuste aeg, siis logelen ise kah parasjagu niipalju, et otsustasin vahelduseks proovida, kuidas oleks ühe Tartu reisiga.
Omanikuga kokkulepe kohtumise osas saavutatud, rabasin sõbral kuuesiilust, haakisime bemmi järele laenatud treila, võtsin naisukese pära pääle (no nii igaks juhuks, sest talle meeldivad uued autod
) ja sõit võis alata. Peale pisukest rassimist saime "porgandi" kenasti vankrile togitud, veel mõnedkümned närvesöövad minutid Sepa uulitsa ARK-is ja masin saigi uue omaniku. Ma nüüd täpselt ei teagi, kuidas see paberimajandus sääl käib, see rohkem naiste töö
, aga tundub, et tõmmati järjekordselt tagumik viluks - päris minu omaks ta ei saanud. Nagu alati 
Noh, vahet pole, kes remondib, see ka sõidab, või kuidas see lause kõlaski...? Nüüd ongi peres jälle üks murelaps juures.
Niih, sai nüüd vist iga kandi pealt....
Nagu näha, päris uut pilli selle raha eest ei saanud. Masin on kõvasti linnaliikluses sõitu saanud. Eks tööd kordasättimise ja välimuse klantsimisega ootab ees palju-palju. Ja ega ma tõtt-öelda poleks siledat autot ostnudki - no raha poleks jätkunud
. Selle eksemplari juures meeldib mulle kõige rohkem aastaarv, millal ta tehaseväravas esmakordselt päikest nägi. See kohustab ja distsiplineerib. Eks seda näitab tulevik, kas kohustusi ka täitma asun, aga loodan vähemalt tulevaste lammutus- ja ehitustööde käigus, et see vanake ei vea mind alt ning ta saab taastatud just nii stiilseks ja isikupäraseks, kui enda jaoks parimaks pean.
Tal küljes mõningad lisad, mis meeldivat äratundmisrõõmu äratasid:
No kapotialusest veel mõned pildid:
Et kohe igav ei hakkaks, anti kaasa ka kõik jubinad, mis vähegi ladaga seotud, sest garaaz oli vaja tühjaks saada. Ehh, aga päris tühjaks seda ei saadudki...
Ei, ladajuppe sealt enam otsida pole mõtet
Aa ja see oli pilk armatuurile, mis vajab samuti natuke taastamist ja näputööd.
Mis muud, kui jõudu tööle!
Peaasi, et omanik rõõmus ja rahul on....
Stiiliprillid olid kah muide lisana kaasas
ja jäävadki. Kohustuslikud aksessuaarid selle auto juures.
mnjaa, aga vist ei saa enam 
... Pastab hästi hoitud ka, kuigi mõned muhud ja mügarikud paistavad jh...
