No nii, sai kunagi lubatud, et kirjutan autost ka midagi.
See on punane lada 2107 auto mida ma endale alati ihaldanud olin. Kuidagi kõige sümpaatsem ladadest, või siis kõige "ässam".
Lõpuks siis sattusingi sobival ajal õige masina peale. Võtsin autot vaatama minnes Valdz'u kaasa, et ta mind maapeale tagasi kutsuks ja liiga ekstaasi ei laseks minna. Kuid tema esimene kommentaar oli, et "Selle võib küll ära osta".
2 aastat kasutasin masinat igapäevasõidukina, kuni sai hangitud järmine 7'ne. Sellest ajast jäi masin ka seisma. Pidevalt oli midagi ees, mis segas ladaga tegelemist. Kuid nüüd katsun siis asja kätte võtta.
Lahtine on veel masina kontseptsioon. Milleks ma teda teen. Päris rallikaks nagu ehitada ei taha, kuid hangitud on juba mõned "sportlikud" jupid. Samuti meeldib mulle originaalkonditsioonis masin, kuid kollektsioneerinud olen ka "nõukaaegset tuuningut" (puudu on veel esiklaasile kinnituv reklaamriba). Noh eks aeg toob arutust.
Peale pikka seismist sai auto taas ette võetud.
Esimene asi - pesu. Musta autot ei taha remontida.
Eile kinnitasin rataste külge rauad ja nelja mehe jõuga kerkis kere kenasti külili.

Põhja alt kergelt roostes kuid väga hull ei ole. Karbid terved ja põhjaplekid ka. Risttala on läbi ja tagasilla kän ka paksus roostetanud. Ikka tuleb veidi keevitada.
Pühapäeva hommikul avanes siis selline pilt.


Jä käigukast sai ka kergelt loputatud.
Raldo laenas meile kuumavee survepesurit, suured tänud talle.
Väärt aparaat, seda eriti tänase jaheda ilmaga. Vett, auru ja põhja alt lendavat löga olid kõik kohad täis. Püksid läbimärjad, silmnägu nagu Pipil, hea et vähemalt kuum aur, muidu oleks ikka päris vastik olnud. Kui homme vähegi saan, ajan auto teisele küljele ja pesen teiselt poolt ka ära.