Ühe reisi kirjeldus.

Ühe reisi kirjeldus.

Leidsid netis mõne huvitava pildi? Tahad teistega seda jagada. tee seda siin!
Kasutaja avatar
logman
Ladaklubi Liige
Postitusi: 3920
Liitunud: 29 Nov 2004 23:46
Asukoht: Mulgi ja Sakala vahel vibreerin
Autod: 1,3 "vasmjorka", 1,2 "kopeika", 1,4d vollwaagen
Kontakt:

#41

Postitus Postitas logman » 09 Apr 2010 14:18

Veel üks kuuke mööda saanud.
Vaikuses siin teemas, aga ega elu sellepärast seisnud pole.
Hea jätkata eelmises postituses oleva pildi najal ja seda siis teengi ehk räägin natuke nonde puude taustast, mis lähemal vaatamisel
kuivanud ja väsinud välimusega tunduvad.
Merimänd on tegelikult väga pikkade (20-25cm), tihedate ja pehmete okastega.
Aga kahjuks elab siin männikutes üks vastik ja kohutavalt tüütu olevus. Teaduslikult nimetatakse teda thaumetopoea pityocampa, kes
eesti keeli võiks olla lihtsalt rändröövik. Ta toitub neis okastes olevaist ainetest ning okkad kuivavad lõpuks ära, langevad maha.
Tal on mitu arenguastet ja inimestele on ohtlik vaid üks.
Välja näeb ta sellel ohtlikul etapil nagu meie kodumaine päevakoeraks arenev ussike. Selline pehme karvkattega.
Miks siis taoline süütuna tunduv "asjandus" nii tüütu on?
Vastus: oma karvkatte pärast. Need karvakesed on tema kaitsevahend. Ja kui teda natukenegi kiusata, paiskab ta õhku pahmaka ülipeenikesi
mürgiseid ebemeid, mis meie nahale sattudes justkui imbuksid sinna sisse ajades kahjustatud koha kohutaval kombel sügelema.
Kõik metsamasinad on väljastpoolt selle ohtliku karvatolmuga kaetud ning õhufiltreid vahetades või radiaatorivõre puhastades ei ole mitte
kuidagi võimalik vältida oma naha saastumisest.
Nüüd kevadel pole asi enam nii hull, aga sügisel olid ilmad pikalt-pikalt soojad ning noid ussikesi sigines tohutute kolooniatena kümnetel ja
kümnetel hektaritel.
Üks saemees sai sissehingatud tolmust koguni nii tugeva allergia, et viidi kõritursega haiglasse tilgutite alla.
Nii et kokku võttes seda kirjatükki tasub teada, et kui männi okstel on näha selliseid valgeid pehme vatina armsana tunduvaid kookoneid,
siis teadke, et siin maal elavad ja arenevad neis üsnagi ohtlikud tegelased. Umbes 300tk pesas, millest tasub kauge kaarega mööda käia.
Kõige parem on neil perioodidel metsa minemata jätta, aga kahjuks sellist luksust me endile lubada ei saa....

Aga muidu on nagu on.
Ilm näitab peagi saabuva kuumuse märke ja on juba mitmendat nädalat selline "eesti suvine". Ehk siis aeg-ajalt viskab mõned sajuhood,
mis mis vahelduvad kõrvetava päikese voogudega. Kevad oleks oma vulisevate sulavetega justkui vahele jäänud.
Loojangud on veel külma varjundiga, külma tooniga aga kaugel siis enam seegi aeg, mil õhk õhtuti punaseks värvub.
Ja nii rabelengi siis viimaseid nädalaid natuke jahedamas keskkonnas (kuni +22/25*C), sest varsti-varsti on kuumus platsis, mis muudab loiuks nii minu
kui masina ja samas ka toodangu alla viib.
Praegu peab tööd tegema, et elada - see on moto. Kuniks saab.

Ahjaa. See on igatahes kindel, et maikuul ma ikkagi veel kodumaile ei naase. Vara veel minu jaoks. Ehk jaanipäeva paiku, kui sedagi....
Nii et too plaanitud vigursõidu üritus jääb mu poolt nüüd küll abistava käeta. Loodan, et Peep ja Jevgeni saavad
kahekesi suurepäraselt hakkama.
Eks elu seab ikka omi tõkkeid ja teeb korrektuure meie kõigi plaanidesse - nii ka minu omadesse. Ja plaane on mul igasuguseid, kõik ühtemoodi
tähtsad ja suured minu jaoks, kuid kõike korraga täide ei vii. Ei jõua lihtsalt.

Pildike illustreerimaks juhust kui kiirusega nii hullult üle pingutada, et tagumise otsa ette veab ja masina kurvis risti kisub.... :lolPilt

Kasutaja avatar
logman
Ladaklubi Liige
Postitusi: 3920
Liitunud: 29 Nov 2004 23:46
Asukoht: Mulgi ja Sakala vahel vibreerin
Autod: 1,3 "vasmjorka", 1,2 "kopeika", 1,4d vollwaagen
Kontakt:

#42

Postitus Postitas logman » 31 Mai 2010 05:51

Niih!

Kohe-kohe käivitub siis juuni ja koos selle sündmusega poeb hinge nats kurvastustki.
Nimelt jõuab kätte aeg, mil pean hakkama tasapisi siin võõral maal veedetud päevi hoopis teistmoodi ja teise pilguga hindama kui seni seda teinud olen.
Kogu viimane aastake minu elust saab mälestuseks ja jääb seljataha. Nukker.
Aga lohutan end sellega, et paremad päevad on veel ees ning selle viimase kuu jooksul üritan siin sõlmida kokku otsad, mis senini ripakil ning seejärel avaneb võimalus uute unistuste täitmiseks.
Eks neist unistustest saab siis ehk lugeja aimu mõnes edasises postituses. Jah. Muidugi juhul, kui aeg armuline ja siinse teema autorile laiskus väga peale ei tule.
Ehk ei tule... :puzzled

Pildil siis selle aasta esimene. Kolmas mai kuupäevaks.Pilt

Kasutaja avatar
motamees
Ladaklubi Auliige
Postitusi: 2845
Liitunud: 22 Juul 2003 23:43
Asukoht: saaremaa
Autod: MetsaNiva
Kontakt:

#43

Postitus Postitas motamees » 31 Mai 2010 14:38

No nädsa, aasta lännud nii kut niuhti. Nüüdsest reisukirjad kui peoga pühitud.
Sa võiksid veel kusagile huvitava ameti pääle minna. :cool:

Kasutaja avatar
logman
Ladaklubi Liige
Postitusi: 3920
Liitunud: 29 Nov 2004 23:46
Asukoht: Mulgi ja Sakala vahel vibreerin
Autod: 1,3 "vasmjorka", 1,2 "kopeika", 1,4d vollwaagen
Kontakt:

#44

Postitus Postitas logman » 31 Mai 2010 18:18

Huvitav amet :D

Sügisel juhtus üks seik, millest tahtsin alles selle kirjatüki lõpus kõneleda, aga olgu siis nii, et teen seda praegu kui mota juba uksekest paotas.
Nimelt novembris saabus koos uue paarimehega ka ports mp3-sid tema arvutist. Ja säält hulgast siis kuulasin masinas meremeeste laulusid Matvere ja muu kompanii esituses.
Kiideti neis merimehe elu ja võimalust palju rännata, näha kaugeid maid ja sadamakõrtse...
Hakkasin mõtlema, et jahh, vanasti võis ju nii tõepoolest olla. Metsamehe ametis ei saanudki näha muud, kui puid ja loomi ning kuulata linnulaulu.
Tänapäeval aga on asjad hoopis teistmoodi - küll ikka aeg muudab meie tegemisi.
Samas kui olin veel väikene poisitatt, siis külakoolis käies üht ajalehe artiklit lugenud, unistasin suurtest autodest, millede fuurale Sovtransavto maalit.
Aga nüüd ütlen kindlalt ei rekkamehe ametile, sest ega säält autoaknast ikka miskit muud suurt paista, kui vaid teiste tagatuled ja tüütu maanteelint. Magad kuudis, sööd kausist, kused ratta peale ning jälle sadulasse, sest klient ei kannata oodata.
Korralikuks reisimiseks ja teadmiste ammutamiseks tuleb teelt maha keerata, teha pikk paus (vähemalt aastane) ja siis sääl kohapeal elades hakkab ehk üht-teist ka koitma.
Metsamehe amet on siiani mul seda suurepäraselt võimaldanud. Lahe ja mina olen rahul, kuigi pidin neid võimalusi pea paarkümmend aastat ootama, aga näe, jõudsin. Ikkagi jõudsin hoolimata uhkusest et "äi mul Eestimaa kitsaks jää ja mis sääl mujal iks hääd om...", aga näe, on ikka küll!

Igatahes ei ütle ma kunagi "ei!" uutele põnevatele väljakutsetele ja haaran alati kinni juhustest, mis teele satuvad, mis kaugele kutsuvad.

Ja kui nüüd keegi peaks küsima, et "Kuidas oli seal Prantsusmaal?",
siis vastus on raudkindlalt järgmine:
"Ma ei ole näinud Prantsusmaad. Ma ei tea temast midagi. Olen elanud vaid aastakese selle suure riigi Akvitaania provintsis ning sellest maakohast võin teile natuke pajatada. Prantsusmaast teadmiseks ja selle riigi nägemiseks ei piisa ühest inimesele elamiseks antud ajast. Peab terve elu siin rändama, et kõike haarata ja kardan, et isegi sajast aastast selleks ei piisa."

Kasutaja avatar
motamees
Ladaklubi Auliige
Postitusi: 2845
Liitunud: 22 Juul 2003 23:43
Asukoht: saaremaa
Autod: MetsaNiva
Kontakt:

#45

Postitus Postitas motamees » 31 Mai 2010 21:36

Algselt postitas: logman
... Magad kuudis, sööd kausist, kused ratta peale ning jälle ...

:lol Tea, kas peaks SexSixsi koerte varjupaigast ära tooma? ;)

Kasutaja avatar
logman
Ladaklubi Liige
Postitusi: 3920
Liitunud: 29 Nov 2004 23:46
Asukoht: Mulgi ja Sakala vahel vibreerin
Autod: 1,3 "vasmjorka", 1,2 "kopeika", 1,4d vollwaagen
Kontakt:

#46

Postitus Postitas logman » 01 Juun 2010 05:45

Algselt postitas: motamees

:lol Tea, kas peaks SexSixsi koerte varjupaigast ära tooma? ;)


Nuujahh :P
Eks ta koeraamet ole, aga kui koerana end keegi parajasti tunneb, see on iseasi.
Või arvad, et aastaid ja aastaid metsas haagises targem oli elada. Kutsu on kutsu, kuid kui oled poolteist aastat niimoodi nädal aega üksinda harjunud olema, siis laup.-pühapäeval kodus ei tule kah enam sõnagi suust. Ning kui peadki kellegiga mõne sõna vahetama, siis mõneks sõnaks need jäävadki, viimasteks jälle selleks korraks, kuniks nädala pärast taas omast padrikust koju maabud.
Hundiks muutud. Ja see on ikka kordi hullem kui koer. Küsi plika (Heili) käest, mis tunne on hundiga ühe katuse all elada :D. Koer laseb endale paigi teha, kõrvatagust sügada :lol , aga hunt .... Võehh! Looda sa :D.

Sellepärast tulebki vabadel momentidel lüüa masina uks otsustavalt tagantkätt kinni, tõmmata vähe puhtam tapeet ümber ning minna ilma ja kohalikke olusid kaema, et kuda siinkandis ka elatakse. Ainult rumalad jäävad oma nurka konutama, lauataha pudeleid tühjendama või muul viisil üksindust ning tegevusetust stressama.
Ma usun, et ega "kuus sigulli" kah määnegi tati päält riisutud parm ole, aga ta kuram ju ei kõnele tollest kaunist Norrast suurt midagi (kuigi võiks). Ju siis on hundiks muutunud :D.


Ähh, panen ühe pildi kahh kuumal päeval ametist naasnud mehest, kelle asemel ei tahaks kohe mitte olla :D

[Muudetud: 1-6-2010 logman]Pilt

Kasutaja avatar
logman
Ladaklubi Liige
Postitusi: 3920
Liitunud: 29 Nov 2004 23:46
Asukoht: Mulgi ja Sakala vahel vibreerin
Autod: 1,3 "vasmjorka", 1,2 "kopeika", 1,4d vollwaagen
Kontakt:

#47

Postitus Postitas logman » 16 Juun 2010 05:46

Jeeh!!! :)

Täna, või mis krdi täna :D, tänasest on saanud märkamatult eile, ... sain saksast rõõmustava uudise, et onu Thom hoiab kuu lõpul meile ühe sviidi avatud, et saaksime mõned päevad muretult nautida sealset ilu ja rahu.
Lihtsalt super!!!
(noh, märkisin ära, sest ei saanud nii head uudist mitte kuidagi enese teada hoida ja jagatud rõõm on teadagi mis ;) )

Väike mure on kah. Arvutialane.
Nimelt on planet.ee keskkonnaga selline lugu, et iga ftp-ga ei saa juba ammu sinna välismaalt faile ülesse lükkida. Võimalik vaid krüpteeritud SSL/TLS ühenduse pealt ja iga programm seda ei toeta.
Viimase suurema albumi paigaldasin peale Andorras käiku, aga tänaseks on mu Smart-ftp prooviversioon aegunud ning ongi nüüd palve, et kui keegi teab (või leiab) lingi, kust saab sikutada selle "teise ja parema" smardi (teate küll, millest jutt), siis võiks teada anda. Noh u2u teel näiteks. Muid programme ei taha. WS on olemas, aga see ei kõlba piiri tagant kangide liigutamiseks.
Miks küsin? Sest kui hakkan siin venivas võrgus ise guugeldama ja kaevama, läheb ennem mitu päikest looja kui ühel päeval eesmärgile jõuan :lol
Tahaks ju veel pilte näidata ja lugu pajatada, aga jahh :(.
Lugu juba vaata et valmiski, tegelikult. Midagi jahi alast tulemas ;) (kui muud vahepeal pähe ei löö).

edit: see ftp mure on ehk murtud tänu Priidicule :)
Proovin siis FileZilla ära.

Nuu-ja väike illustratsioon ka lisaks, kuidas läksime möödunud oktoobris Pyla düünile loojangut piltima, aga mis tegelikult ees ootas :D.
Kuupäev fotol seekord, imede ime, isegi õige.
Vaade ookeanile:


[Muudetud: 16-6-2010 logman]Pilt

Kasutaja avatar
logman
Ladaklubi Liige
Postitusi: 3920
Liitunud: 29 Nov 2004 23:46
Asukoht: Mulgi ja Sakala vahel vibreerin
Autod: 1,3 "vasmjorka", 1,2 "kopeika", 1,4d vollwaagen
Kontakt:

#48

Postitus Postitas logman » 22 Juun 2010 13:50

....selle viimase kuu jooksul üritan siin sõlmida kokku otsad, mis senini ripakil....


... Ja nii tekkinud vaba momenti kasutades jätkangi sealt, kus kunagi oma "kaadritagustes" mõtetes pooleli jäin ehk otsin pildialbumist
välja jäädvustused milledelt paistvat üritan niipalju, kui minu mõistus neist aru saab, selgitada.
Ehk siis -

Jahimajandus, täpsemalt linnujaht.

Seda enam, et kodumaal uus jahiseaduse eelnõu parajasti päevakorral on....

Tõde ta on, et juba ammustel aegadel oli küttimine kõige toitvam meestele antud ülesanne siin maamuna pääl.
Ja just siin, kus ma hetkel viibin, piirkonnas, kus elasid iidsel ajal enne kelte ja gallialasi koopainimesed, on vanad kütitraditsioonid
mingilgi määral säilinud.
Loomulikult on kadunud vibud-nooled-odad-püünised, aga ikkagi peab tunnistama, et selle alaga tegeletakse endiselt, kirglikult, kasutades
ära esivanematelt õpitud nippe-nõkse.
Kuigi mulle jahindus eriti meeltmööda pole, pean ikkagi imetlema siinsete kohalike nn. seniilsete prantsuse vanamehenässide töökust ja
leidlikust, millega on üritatud saavutada parimat tulemust.
Innukalt on need auväärsed härrad ehitanud metsadesse majakesi ja radu, et nädalavahetustele planeeritud hobi ning kirg saaks igatepidi
väärikalt rahuldatud. Ma ei usu, et kütitakse maitsva suutäie pärast. Tegemist on ikkagi vere kaudu edasi kandunud traditsioonide
jätkamisega.
Onnikesi on mitmesuguseid, kuid ühtseks läbivaks jooneks võib pidada nende välist robustsust ning lihtsust.
Kiirel vaatlusel jõuab järeldusele, et siin on ära kasutatud kõik vana saast, mis koduelamisse enam ei kõlba ja need onnid on vaata et
vaevalt-vaevalt koospüsivad. Tegelikult aga nii päris pole.
Väga nutikalt traadi või nööriga kokkuseotud toruraamistik on lausa haiglase innuga kaetud sõnajalgade ja muude taimedega nii, et
moodustub väliskeskkonna eest ideaalselt maskeeritud koridoride võrgustik. Milleks need koridorid vajalikud? No ausalt - ei tea.
Võib-olla laskjatele? - Ikka ei tea. Olgu. Ning selle võrgustiku südames asub minu mõistes staap või
peahoone, mille uks on tavaliselt tabalukuga juhusliku pealejuhtunu eest suletud, kuid hea õnne korral (avatud uks) leiab sealt sisemusest
täiesti teise pildi ja maailma, kui seda uberikku väljast kaedes võiks arvata.
Siin on oma puhkenurk, puuküttega ahi või pliit külmade ööde ja toidu valmistamise tarbeks, hoolega on veetud elektrijuhtmestik ja
paigaldatud valgustid-lülitid, mis saavad toite auto akult.
Luksuslikumast onnist ei puudu ka külmik (gaasi toide). Kindlasti on olemas pesemisvõimalus, välipeldik ja palju-palju muid mugavusi
elamaks metsas päevi, veetmaks siin puudust tundmata nädalalõppe või lausa mõne nädalakese oma aastapuhkusest.
Staabil on ka teine "poolkorrus" või kivist laotud torn, mis tundub, et on mõeldud siis põhitegevuspaigaks - tööks mis toidab, vaatluseks ja
tulistamiseks.
Siit hargnevad igasse ilmakaarde kümned nöörid või traadid, millede teistes otses asuvad aga minule senitundmatud imelikud kaadervärgid.
Ma võin nüüd neid süsteeme tutvustavate edasiste kirjeldustega kõvasti rappa lennata, aga teen seda siiski ja seletan neid asjandusi lahti
just nii nagu mina neist aru olen saanud. Eks teadjamad jahiseltside liikmed parandagu, kui eksin.
Neil metsa alla paigutatud "katapultidel" on väga veidrad korkmaterjalist söödalauad(?).
Ja need lauakesed kaetakse lindude tarbeks mingi söödaga (ussikesed vms.).
Seejärel kasutades tolle katapuldi nutikalt väljamõeldud konstruktsioone ja mehhaanikat tõmmatakse kogu kaadervärk ülesse,
peaaegu puude latvadeni.
Linnuke (tuvi) märkab sööta ja maandub lauale oma pugu täitma.
Nüüd on siis jahimehe käes n.ö. "jämedam ots", ehk võimalus võshkas passides sikutada nööri või traadi teisest otsast, et sel viisil
söödalauda kiigutada ja lind lendama ehmatada.
Järgmiseks peaks kõlama lask ja kui edukas tulemus on, sõltub juba laskjast, tuule suunast ja kiirusest, puudest ja tont-teab veel mitmest
looduse või laskja omadusest.
Nõnda siis kokku võttes üht jahipäeval metsas avanevat pilti võiks sealt alalt leida ühe kohutavalt segase traatidest ning nööridest moodustunud
maapealse võrgustiku, millest ainult loojad ise aru saavad. Juhuslikult territooriumile sattunu viib see rägastik kindlasti segadusse nii, et
parem on mitte igale poole ronida, eriti veel siis kui püssid pauguvad :D.
Ja seda vist ei pea mainima, kuid siiski lugejale kindlasti üllatus, et linnud tuuakse metsa. Ise nad seal ei ela. Sellest sain kohe aru, kui
avastasin veidrad platsid, milledest on võimalik võrgu abil ruumikas puur moodustada. Samuti on mõnedesse "lahingupaikadesse"
lauajuppidest ehitatud mitu-mitu statsionaarset jalgadel asetsevat kuudikest. Tase! Eks? ....Euroopa :P
Vaat niipalju siis siinsete meeste ühest nädalalõpuhuvist, mis on neile sama tähtis kui rahvuslik vabas õhus peetav kuulimäng Petanque
või vaata et veel tähtsamgi.
-----------------------------------------------------------------

Ma ei vormindanud seda teksti sel korral nii nagu varemalt teinud olen (sinine sisaldab pildilinke). Kahju, aga eks leiab tähelepanelik lugeja ise pildialbumist ülesse vastavad illustratsioonid, mis spetsiifikat puudutavad (nöörid-traadid-katapuldid jne...).
Lihtsalt ei jätku enam aega sellise peene asjaga tegelemiseks ja tegelikult tundub viimasel ajal üldse, et ei jätku aega võlgade tasumiseks. Võlad, mis olen endale võlgu ja enesele võlguolemine on üks hullemaid asju siin maamuna pääl, iseäranis kuskil reisil viibides.
Nii palju kohti ja muuseume on veel läbi käimata, jäädvustamata. Kohti, kus pea igal päeval vaid mõtetes olen viibinud, kuhu tahaks minna, aga see kuradima töö ja rahaahnus on nii paganama segavad faktorid, et lausa halb hakkab...
Miks võlad?
- Aga need on ju võlad! Sest kui need jäävad tasumata, siis ei saa siit maalt rahuliku südamega lahkuda. Kõik jääb kummitama ja kangastub lõpuks tervikuna, mille võib kokku võtta lausesse: "Ma pean ikkagi sinna tagasi minema". Sest süda käseb ja killuke hingest jäi sinna. Miskit pole parata...
Täpselt sellesama asja pärast nädalal lõpul koduteed alustades suundun mõneks ajaks Oberhövelsisse, et siluda seal mõningaid võlgu, mis jäid 2007. aastal. Jah!

Olgu, selleks korraks jälle nägens ja kohtume veel kindlasti!
Kui mitte ennem, siis SC-l ja kui virtuaalselt mitte ennem, siis kodus kindlasti, kus tuleb see reisikiri lõpetada, tagantjärgi asjad teieni tuua, üle targutada ja seejärel punkt panna. Noh seda loomulikult siis, kui teel või saksas olles netti netu.

Aga siia lõppu ka pilt, mis tehtud täna hommikul ja millelt peaks aimu saama, kuidas see puuke, mida merimänniks kutsutakse, meil vaikselt võikarbis sirgub.
Märtsi lõpul said viis seemet mulda pistetud, üks kuivas kahjuks pea kohe, kui ninakese välja oli pistnud, ära.

Pilt

Pildialbum kolmest jahipaigast asub siin.

[Muudetud: 29-6-2010 logman]

Kasutaja avatar
SexSix
Foorumi kasutaja
Postitusi: 2332
Liitunud: 22 Juul 2007 17:18
Asukoht: Viljandimaa
Autod: 013

Koeraamet!

#49

Postitus Postitas SexSix » 22 Juun 2010 13:52

Tervitused Norrast Sunndals?rast (N-6600, postikood)!
Ega amet meest riku! K?ik on head ametid mis leiva lauale toovad!
Ei ole see rekkajuhiamet nii koer midagi. Igapåev uues linnas, riigis v?i koguni maailma åårepeal! Koeral kuut ju uhe kohapeal!
Ja rååkida saab kohalikega ju ka. LOG kas Sul prantsuse keel selge?
Seekord suund Skrova saarele, 1052 kilti p?hjapoole Lofootide saarestikku.

Kasutaja avatar
logman
Ladaklubi Liige
Postitusi: 3920
Liitunud: 29 Nov 2004 23:46
Asukoht: Mulgi ja Sakala vahel vibreerin
Autod: 1,3 "vasmjorka", 1,2 "kopeika", 1,4d vollwaagen
Kontakt:

#50

Postitus Postitas logman » 22 Juun 2010 14:08

Algselt postitas: SexSix
LOG kas Sul prantsuse keel selge?


"Non parle" vastan selle peale.
Seda keelt peab ikke aastaid õppima ja kõvasti-kõvasti seejärel praktikat tegema, et selgeks saaks. See pole inglise ega vene keel.
Kuram, üks ja sama sõna tähendavad erinevalt hääldades hoopis eri asju. Pole need asjad nii lihtsad midagi.
Noh, mõnest tekstist saan aru, kui loen, aga see pole ju mingine tase. Pika punnimise ja hoolika kuulamise peale võin ka jutu üldisele sisule pihta saada, aga ei midagi enamat. Täpselt sama lugu läti keelega.
Ja ega see inglise keelgi mul koolist pärit ole. Elu on õpetanud - muusika, laulud, filmid - see mu aluspõhi. Grammatikast tea ma tuhkagi. Ülejäänu, mis kõnelemist puudutab, õpit ainult kolm aastat tagasi mõned kuud saksas olles ja nüüd aastake siin viibinuna.
Kui praktikat pole, siis ei tulegi - nii lihtne see ongi. Ka vana põhi läheb kaotsi, kui ei kasuta (minu saksa keel on nii roostes, et ei üritagi sakslasega tema emakeeles rääkida, ikka inglist pursin).

Kasutaja avatar
logman
Ladaklubi Liige
Postitusi: 3920
Liitunud: 29 Nov 2004 23:46
Asukoht: Mulgi ja Sakala vahel vibreerin
Autod: 1,3 "vasmjorka", 1,2 "kopeika", 1,4d vollwaagen
Kontakt:

#51

Postitus Postitas logman » 30 Juun 2010 01:32

Juba jupike aega Saksamaal pesitsenud, aga lugu tegemata.
Lugu sellest, kuidas auto sai igasugust aasta jooksul kogunenud kila-kola pilgeni täis laaditud, kuidas Capsusest 26. juuni pealelõunal
kl.15-kopikatega lahkusin, kuidas veel natuke vaba ruumi leidsin, et muu mudru vahele kuidagiviisi mõned pudelitäied poest ostet'
väärt bordoopunast märjukest mahuks ja kuidas siis vahet pidamata lasin auto mootoril unnata ega tõstnud jalga ennem kindlale maale,
kui Pariisis.
Hää küll, valetasin :D.
Ühel korral tegime siiski veerandtunnise peatuse, et nats keha kinnitada ja seejärel kohe tormijooksu frangiriigi päälinnale jätkata.

Kiirustama sundis soov külastada tingimata Eiffeli torni ja seda pidi veel kindlasti kohe samal õhtul jõudma teha, sest mingit vaheööbimist
ennem Oberhövelsit polnud mitte plaaniski.

Saime tolle maailma ime nähtud, Eiffeli.

Ja ega see polnud üldsegi odav lõbu ning noist kulunud rahatähtedest ei taha mitte mõeldagi - suur summa ühesõnaga. Kiirteemaksud,
turvaline parkimine Pariisis, ülearu ebaökonoomse sõidu tagajärjel kulunud kütus.... - PÄHH!
Parema meelega oleksin kruiisinud rahulikult tasuta marsruudil, näinud rohkem ja palju-palju raha oleks alles jäänud, aga olgu...
Vähemalt jõudsin pühapäeva varavalges Belgias Liege kanti sakslaste valduste ligi ning et mitte liiga vara hr. Conzet üllatada, tegime tunniajase
uinaku, sõime miskises tanklas hommikust ning umbes kella 10-paiku 27. juuni hommikul laekusime täiesti ühes tükis Oberhövelsisse.
Põmm ja tehtud!

Pilt

Muide, nagu mõnelt pildilt paistab, võtsid nood kohalikud toda laupäevast õhtut täiesti vabalt.
Pargis, kus igasugune alkoholi pruukimine keelatud, istuti mõnusalt ringides, ninaesine kaetud piknikulinaga, millelt paistsid puuviljavaagnad, veinipudelid ning -pokaalid.
Kõlas pillimäng ja naer.
Lahe sellise suurlinna kohta!

[Muudetud: 29-6-2010 logman]

Kasutaja avatar
logman
Ladaklubi Liige
Postitusi: 3920
Liitunud: 29 Nov 2004 23:46
Asukoht: Mulgi ja Sakala vahel vibreerin
Autod: 1,3 "vasmjorka", 1,2 "kopeika", 1,4d vollwaagen
Kontakt:

#52

Postitus Postitas logman » 30 Juun 2010 01:58

Athos:
"Aeg, kulla sõber, aeg toob kaasa juhuse ja juhus annab inimesele kahekordsed võimalused et võita.
Mida rohkem on mängus, seda enam võidetakse, tuleb vaid osata oodata."


Alexandre Dumas / Les Trois Mousquetaires.


"Sooo...",teate küll, sellise saksa 'zee'-ga
ütleks üks saksmann nüüd selle peale, kui lõpuks ometi peale kolme-aastast ootamist oleks jõudnud eesmärgile.


Tagasi Oberhövelsis,
tagasi siin, kus tunnen end nii paganama koduselt ja kohas, mida võin vabalt tituleerida justkui teiseks koduks.
Nüüdseks juba kolm aastat möödunud ajast, mil saatuse poolt kättemängitud juhuse tõttu õnnestus siin kaks
kuud elada, peale mida sai endale salamisi lubatud, et kunagi, kui aeg armuline, tulen igal juhul siia tagasi.
Kasvõi mõneks tunniks, aga tulen. Võla, hingevõla raske koorem jäi kanda ning oma vallapääsemist ootama ....

Siin asub majapidamine, õigemini vist ikkagi tegelikult turismitalu, kus lahke pererahvas on alati asjad korraldanud nii, et
siiasaabujal/-maandujal on tunne, et ta on oodatud, kutsutud külaline ja kus ootab alati ees maitsekalt
sisustatud puhas elamine, millest võib leida kõik vajaliku (peale toidu ja riiete loomulikult), veetmaks rahus mõned päevad
või lausa paar nädalat matkates Rheinland Pfaltzi kaunis looduses, külastades suuremaid linnu Siegenit või Kölni.
...Uurida eluolu lähimates külades Mittelhof või Katzwinkel või lihtsalt Siegi jõel õngitseda jne, jne, jne....,
sest võimalusi vaba aja veetmiseks leidub siin maakohas ja talus olles rohkem kui küll.
Bergisches Land, Sauerland, Siegerland, Westerwald ....
Jahh, isegi kohapealt lahkumata on neid üsnagi palju, sest onu Thom sai möödunud suvel asjadega niikaugele, et
ehitas lisaks grillimiskohale, õlle- ja veini välilaudadele ning jahedale õlletoale, välja swin-golfi väljaku.
Peale selle on tal säilitatud see osa koduloomadest, mis mingil moel kasulik ja lastele meelelahutust pakub - kitsekesed, jänkujussid,
hobune, poni ja eesliplika.
- Miks säilitatud?
Ütlen nii seepärast, et veel nõks vähem kui kümme aastat tagasi hariti siin majapidamises põldu ja peeti piimakarja, kuid kuna maad
polnud nii palju käes, et saaks arendada tulusamat maasaaduste äri, kui vaid enese vajaduste rahuldamiseks ning toorpiima polnud mõtet
enam peenraha eest (peost suhu) müüa, siis otsustasidki Thomas ja Christine, et peab tegema mingisuguse pöörde.
Kas maja maha jätta (nagu Akvitaanias näha oli) ja mõnes suurlinnas tegevust leida või millegi kasulikuma ja tulusamaga tegelema hakata.
Loomulikult on sakslane teistmoodi rahvas. Juurtega maal, asuti säästude ning laenude najal ehitama ja nii omistatigi 2006. aastal
saksa turismiameti poolt talule neli tärni.
Õige otsus!
Tal läheb hästi. Ka mina olen rõõmus, et neil siin kõik korras on. Isegi nii korras, et siin peatumiseks tuleb ilmtingimata ette teatada,
sest harvad pole perioodid, kus terve maja kõik neli korterit terveks nädalaks või lausa nädalateks välja on müüdud.

Korterid on erinevad, ehitatud ja sisustatud selliselt, et siin saaksid rahuldatud isegi imikute vajadused. Kõik on olemas alates kööginõudest,
söögiriistadest ja lõpetades saunaga. Alati säravalt puhas, kroom kiiskamas valamukraanidelt, nugadelt-kahvlitelt. Kohe ei raatsigi neid asju
määrima hakata, aga eks saab ju enese järel kogu selle krempli taas heasse korda tagasi viia...
2007. õnnestus kahe kuu jooksul need neli apaartmenti järgemööda "läbi elada". Thom loksutas meid aeg-ajalt ühest kohast teise,
sest ruumid täitusid nädalalõppudel mõnikord teiste, juba aasta eest ette tellinud külalistega, kohalikega Kölnist või kaugemalt-lähemalt.
Nähtud kõik toad, proovitud kõik diivanid-tugitoolid :D , nii et kokkuvõttes on see üks hiiglama lahe pesa puhkuse või nädalavahetuse veetmiseks.
Rahulik, vaikne, palju vaatamisväärsusi-matkaradasid käe-jala juures, ole vaid ise asine ning tegutse.
Maga kasvõi lakas ja tuleta lapsepõlve meelde, sest värske heina lõhn - mmmm....

Ahjaa, muidugi - rahaline pool! See huvitab kindlasti lugejat.
Hinnakirja leiab kodulehelt ja võtab muidugi nõks kukaltki sügama, aga kui oled hea tuttav, võib-olla isegi vaata et sõber, siis pole need asjad
nii hullud midagi hoolimata sakslaste kombetusest hindade üle tingida ja vaielda nagu lõunamaades kombeks.
Ütleme siis nii, et tema oli see, kes tegi oma pakkumise ja mina olin kahel käel sellega nõus ;). Sest pakkumine oli hea :D.

Oberhövels, juuni lõpul 2010.



Pilt




[Muudetud: 1-7-2010 logman]

Kasutaja avatar
logman
Ladaklubi Liige
Postitusi: 3920
Liitunud: 29 Nov 2004 23:46
Asukoht: Mulgi ja Sakala vahel vibreerin
Autod: 1,3 "vasmjorka", 1,2 "kopeika", 1,4d vollwaagen
Kontakt:

#53

Postitus Postitas logman » 30 Juun 2010 13:13

Hackenburg.

Linnake (kohalikud nimetavad teda ikkagi külaks), mille suhtes tekkis külastussoov umbes aastajagu tagasi, kui ostsin Rewe
märki kandvast joogipoest saunaõlled õhtuks, mil enne frankisaabumist Oberhövelsis üheks ööks peatusin.
Lihtsalt puhtalt kokkuhoiu huvides nagu eestlasele kombeks, lõi pähe idee, et mine sa tea, äkki saab sealt kuskilt toda minu
vaieldamatult lemmikumat marki märjukest seda tootvat pruulikoda mahutavast linnast odavamalt, kui mujalt lähiümbruse poodidest.
Ja tegelikult - no tühja to'st õllest!

Nüüd, mil olen sääl käinud ja tänaseks päevaks juba paar korda niisamagi läbi sõitnud, võin öelda, et tegemist on ühe ääretult armast
ja kaunist vanalinna omava mäe tipul asetseva asundusega.
Need majad, mis ehitatud stiilis, mida võib ka mujal Euroopas kohata, võluvad mind täiega ning taas võin tõdeda, et killuke hingest jääb
sel'gi korral just siia, Hachenburgi. Linna, mille kauneimad hooned pärit aastatest 1600-kopikatega ja mille kodanikud on oskanud
seda imepärast puitajalugu säilitada.
Te vaid vaadake ja uurige tähelepanelikult, kuidas need karkassid on kokku ühendatud ja millised näevad välja käsitsi mörditud seinad...
On ju lahedalt tüsedad need müüritised ja kas pole mõistatus, et mis imeväega selliselt laotud lookas seinad juba neljandat aastasada endil
kannavad?
Vahva!


Pilt

[Muudetud: 30-6-2010 logman]

Kasutaja avatar
logman
Ladaklubi Liige
Postitusi: 3920
Liitunud: 29 Nov 2004 23:46
Asukoht: Mulgi ja Sakala vahel vibreerin
Autod: 1,3 "vasmjorka", 1,2 "kopeika", 1,4d vollwaagen
Kontakt:

#54

Postitus Postitas logman » 02 Juul 2010 01:40

Landkreis Altenkirchen
ehk siis meie võtmes justkui Altenkircheni vald või tõlke kohaselt maakond, kus kõik me väljasõidud algavad ja lõppevad.

Loodus on siinkandis umbes säärane nagu meil lõunas, Haanjamaal näiteks. Pinnaselt muidugi kangem, kaljune, graniidine.
See fakt on kindlasti üheks põhjustest, miks mulle siin meeldib.
Siin on midagi säärast, seletamatut, et külast külla ringi sõites tunned, kuis sinus miski helisema hakkab. Justkui ärkad, sünnid uuesti,
saad uue hingamise ja mõtlemisvõime.
Kui mõned küla- või maastikupildid avastatud, liigud kümmekond kilti edasi ja võid taas kogeda
aina uut looduse ja inimese koostöö loomingut.
Väga pole tarvis otsida ega pingutada, jäädvustamist väärt silmapilke leidub kõikjal, kuhu pilgu suunad.
Isegi loojangud on kaunid, kui tead, kust neid otsida, millist pinnavormi vaatluseks kasutada, kuhu pilk suunata...
Mäed ja künkad, orud ja orvad. Metsad, põlluruudud, majad.

Jahh, ühel mehel oli õigus, kui ta nõks enne siit ilmast lahkumist järgmised sõnad lausus:

...Sa eksid kui arvad, et elurõõm on ainult inimestevahelistes suhetes
Jumalad lõid selle kõik meie ümber
See on kõiges
See on kõiges mida saab kogeda
Inimesed lihtsalt peavad muutma viisi, kuidas nad nendele asjadele vaatavad.

/Christopher Johnson McCandless
12.02.1968 - 18.08.1992



Pilt



2010. aasta 27.juuni mõnetunnise õhtuse ringkäigu tulemused.

Kasutaja avatar
logman
Ladaklubi Liige
Postitusi: 3920
Liitunud: 29 Nov 2004 23:46
Asukoht: Mulgi ja Sakala vahel vibreerin
Autod: 1,3 "vasmjorka", 1,2 "kopeika", 1,4d vollwaagen
Kontakt:

#55

Postitus Postitas logman » 02 Juul 2010 02:35

Rheinland Pfaltz ja Rhein

Noh, et ta on üks piirkond nagu paljud teised siin germaaniumis (Bayern, Nordrhein Westfahlen jne...), seda teadsin niisamagi.
Kuid Rhein ei ole mitte lihtsalt vooklev jõgi kuskil soiselt madalal alal, vaid et tema kallastel asub ka väegade kenasid linnasid-külasid.

Võiks ju arvata, et tegemist viljaka põllumaaga, kus sirgub leiva-saia vili, aga ei - hoopis veel enamat! Viinamarjad ja vein on kogu selle
Rheini jõe oru või sängi võtmesõna.
Juba lapsena sai loetud raamatutest rüütliaegseid seikluslugusid ning hästi on meeles, kui kõrtsi peremeest kästi tuua kaugetele külalistele
parimaid mooseli- ja reinveine. Või siis nende samade veinidega maksti makse, kostitati võõra maa kuningaid, osteti vabadust.
Siin toodetud veinid omavad samasugust kuulsust nagu Bordeaux omadki, kuid maitselt on nad minu meelest küll prantslaste omadest
peajagu üle. Eks see ole vaieldav ja maitse asi, aga niipalju, kui Prantsusmaal neid mekitud sai, ei suutnud mitte keegi meist leida magusat
kohalikku veini. Ikka mõru, hapu või lausa miskine saast (pakis müüdav jäänustest kääritatud odav sola).
Moseli ja Rheini piirkonnas valmistatud aga on just magusad, poolmagusad, hapud - kokku võttes - veine igale maitsele.

Et kui Koblenzist Mainzi sõita ja jätta välja kiirteelint ning teha seda hoopis kasutades Rheini jõe äärset mõnusat sinka-vinka looklevat rada,
saab imetleda võrratult kaunist maastikku, teadsin juba kolm aastat tagasi.
Ja nii pakitseski hinges soov võtta too reis ühel päeval ette, juba siis, kui esimest korda asjast kuulnud olin.
Aga et teha seda kõike hoopis jõelaeva pardal, vaat taolise idee istutas Thomas mulle pähe alles paar päeva tagasi.
Ja nii suundusimegi Sankt Goari nimelisse linnakesse, et jätta seal maha auto ning sõita laevaga vastuvoolu Rüdesheimi ja tagasi.
Kahjuks sai hommik maha molutatud ning "Vater Rhein'i" tekile astusime alles pärastlõunal, kuid laeva liikudes, piletimajandusega tegeledes selgus,
et Rüdesheimist me sel päeval enam tagasi ei saagi. Noh, et kui pole tahtmist lõpp-punkti ööseks jääda, siis peame reisi tublisti lühendama :(.
Õnneks aga juhtus tollel laeval olema väga lahe meeskond, kelle abiga saime Bacharach'i nimelises linnakeses St. Goari suunduvale
teisele laevale. Lausa poole hoo pealt hüppasime õnnelikult "Germania" pardale ja tagasitee võis alata.
St. Goaris tekkis muidugi uus segadus, et kuidas nüüd teiselepoole jõge saaks, sest sildus see jõealus paremal kaldal - St. Goar Hausenis, aga auto
oli jäänud vasakule. Pealegi Rhein parajalt lai, Heili ujuda ei oska, ühtegi silda ka silmapiiril pole...
Kuid seesama Germania viis meid mõne aja möödudes ka kenasti üle vee, õigele kaldale ja tegelikult liigub sealsamas ka autopraam,
mis inimesi ja masinaid vasaku-parema kalda vahet toimetab. "Loreley VI" tollel nimeks.

Loreley
legendist oli mul samuti juba varem natuke aimu, kuid siin sai siis mälu värskendatud.
Kaunis pikkade blondide juustega neiu, kel Loreley nimeks, olla kunagi ammu-ammu kõrgel kaljunukil laulnud oma raskest elust ja
õnnetust armastusest.
Teinud ta seda nii kauniste, et möödasõitvate laevade tüürimehed, lummatud ilusast loost, lasknud end sedamoodi ära hullutada, et roolikeeramise
lausa sootuks unustanud ja sel viisil laeva hukka saatnud - jõepõhja lasknud minna.
Tüdrukut enam pole keegi näinud, jäänud on aga kalju, mille nukilt too meloodia olla kostnud.

Nüüd opereeritakse Loreley nimega kõikvõimaliku raha sisse toova nänni juures. Loreley hotellid, Loreley majad ja loomulikult
märgid-särgid-lipud-vimplid jne...

Selle peatüki lõpetuseks ütlen küll, et kui kellelgi vähegi reinimaale asja on, siis igal juhul tasub see teekond, mis minul pooleli jäi,
otsast otsani läbi teha. Ehk sõita laevaga St.Goarist Rüdesheimi ja tagasi.
Ja kui seejärel tekib huvi kõigi nende teele jäänud losside-kindluste läbiuurimiseks, siis seda saab teha juba kasutades maateed.
Isegi niisama, kuskil peatumata on Rheini jõe kallastel äärmiselt põnev autot roolida. Elamusi rohkem kui küll!
Kõigi teele jäävate linnakeste jäädvustamiseks, läbikäimiseks ja nende ilu nautimiseks kulub paari nädala jagu päevi kindlasti... :P
Sisukas puhkus garanteeritud! :)


Pilt

...kliki pildil!

--------------------------------------------------------

Eilne (nüüd juba üleeilne) päev sai veedetud Kölnis, mis on kahtlemata üks mu lemmikumaid linnasid siin maanurgas.
Dom, tänavad, Rheini kallas ja mis peamine - rahvas ja inimesed. Igati lahe suvepäev ja sellele järgnenud meeleolukas õhtu tolles vaieldamatult Maailma Linnas. Vabalt võib nii teda nimetada, sest ta on seda nimetust väärt.
Eks teen sellest ka kunagi mingisuguse ülevaate...

Lähipäevil aga pakime taas kojusõiduks antud neljarattalisele koorma peale ning asume purjetama Poolamaa tüütul maanteelindil, et peale rohkem kui aastapikkust Eestimaalt eemalolekut hakata seal tegelema sellega, millest juba viimased kaks aastat unistanud olen.



[Muudetud: 2-7-2010 logman]

Kasutaja avatar
logman
Ladaklubi Liige
Postitusi: 3920
Liitunud: 29 Nov 2004 23:46
Asukoht: Mulgi ja Sakala vahel vibreerin
Autod: 1,3 "vasmjorka", 1,2 "kopeika", 1,4d vollwaagen
Kontakt:

#56

Postitus Postitas logman » 07 Nov 2010 00:30

Neli kuud vaikust.
Kui ise ei kirjuta, siis ega keegi teine kah seda ei tee, palu ja kräunu kuidas tahad :D.
Otsustasin, et peab selle tüki siin enne lund lõpuni vedama, sest mine sa tea, mis ajal edaspidi pakkuda on ja siis jääb asi nii ripakile - nii ripakile, et häbi hakkab.

Niisiis - Köln.

Üks Maailma Linnadest ja senini Euroopa suurlinnadest lemmikuim minu jaoks. Iga kandi pealt. See sai juba selgeks kolm aastat tagasi.
Müncheni, Berliini ja Hamburgi seas suurim asundus Saksamaa läänepoolel, mis püsinud aastast 38 e.kr.
Jah, kuidagi on ta püsinud, kuigi teises ilmasõjas pidi üle elama 262 liitlasvägede poolt sooritatud pommituslendu.
Näiteks 31.mai ööl 1942 heitsid Inglismaa Kuninglike Õhujõudude pommituslennukid 75 minuti vältel linnale kokku 1455 tonni lõhkeainet.

Pilt aastast 1945.

Tänu sellisele juhtumile puudub Kölnis täielikult vanalinn. Üksikute hoonetena on tänaseks taastatud uhke Dom'i katedral, Püha Martini kirik, Linna Hall ja veel mõned kahe käe sõrmedel ülesloetavad ehitised.
Eks ta nats kurvake ole see pilt, et ümberringi ainult uuema aja ehitised, aga see-eest asuvad siin Euroopa jaoks tuntavalt tähtsana olevad ametiasutused nagu näiteks raadiokeskuse WDR ja telefirmade RTL, VOX, Sat1 ja Pro7 peakorterid.

Tegelikult tundubki mulle puht isiklikul tasandil, et peale WWII toimepandud Saksamaa lõhestamist hõigati küll laia suuga liitvabariigi pealinnaks Bonn, kuid tegelikult koondus tegevus rohkem Kölni.
Arvan sedaviisi, sest olen ka Bonnis käinud, aga pettunult võin öelda, et see sarnaneb rohkem meie mõistes Narvale. Ühesõnaga - mitte miski ei viita tänaval jalutades endisele riigi pealinnale.

Köln on turistide paradiis ja seda nii muuseumide kui muidu elukorralduse ja asukoha poolest.
Linn asub Rheini jõel, millel liiguvad arvukad laevukesed. Neilt saab täiesti teistmoodi vaate osaliseks, kui lihtsalt linna tänavatel või jõe kaldal jalutades.
Inimesed on ääretult viisakad, lahked ja lõbusad.
Kesklinnas kohtab palju kohalikke, kes laulu ja pillimänguga või muude osavate oskustega rahakest oskavad teenida. See "tädike" näiteks seisis raha eest töötavat nukku mängides 2007.a. kevadel täpselt samamoodi nagu juunis 2010.
Eriti lahedad päevad on kahtlemata nädalavahetused, mil avatud igasugused suveniiripoekesed, kölni vee firmapood, välikohvikud, -restoranid ja muud linna imetlema saabunud sissesõitnute taskuid tühjendavad ahvatlused.
Mulle meeldib, kui rahvas tunneb end vabalt, lõbutseb ja mekib seejuures võib-olla veinigi, aga ei räuska ega laamenda nii nagu sovjeedi aja pärandina meil siin Eestis sageli näha on.

Pildialbum ühest palavast suvepäevast 2010.
Ja liikuv pilt lõbusatest muusikutest, kes siin-seal tänavatel pisukest veiniraha teenides korraks ka fotokasilma ette jäid.

[Muudetud: 6-11-2010 logman]

Kasutaja avatar
SexSix
Foorumi kasutaja
Postitusi: 2332
Liitunud: 22 Juul 2007 17:18
Asukoht: Viljandimaa
Autod: 013

Proovime.

#57

Postitus Postitas SexSix » 16 Veebr 2011 18:44

Uus auto istumise all ja padavai Norra suunal minema. Kõigepealt teeb Norra tollitädi kahe liitri viina eest 600 NOK-i trahvi ja omastab ka viina. Järgmine ring piiri ületades panen liha pannile särisema aga tollipaberid ei ole korras ja läheb natuke aega. Auto juurde tagasitulles kuulen piip-piip: suitsuandur piiksub! Liha läks kärssama! Aasta algus ja tööga kitsas saadetakse Rootsi koormaga Senja saarele. Koorma viisin ilusti kohale aga tagasitulles põrutan kraavi. Eelnevalt oli hoiatatud, et ole ettevaatlik! Peale paaritunnist kraavis olesklemist saan liikuma ja 10 minuti pärast surun Soome auto kraavi. Eks kui teed on kitsad ei tasu 1,5 meetrist külgvahet jätta. Järgmine ring Rootsi koormaga Troms? piirkonda kihutades on Rootsis kaos. Lumetorm. Kiirteel siis üritab Berlinks mööduda aga hakkab kabiini kohal lappama ja piruetitab käru ja piirde vahel. Juhiks nee.. rsk. Vennal vedas sit..a kanti. Ma liikusin ju 90-ga. kannatada said vaid plekid. See uus auto hakkab streikima: näitab, et akud tuhjad. Väljas näitas kuni -37! Nüüd siis istun mõned päevad Hammerfestis Norras. Siin vesi ümberringi ja temperatuur ka "suvine" -6. Mitu aastat tagasi sai siin samaselt mitu päeva kohal viibitud. Siis sai nupuga kõikvõimalikud kohad läbisõidetud. Aga praegu on lumi ja jää igalpool.

[Muudetud: 5-3-2011 SexSix]

Kasutaja avatar
SexSix
Foorumi kasutaja
Postitusi: 2332
Liitunud: 22 Juul 2007 17:18
Asukoht: Viljandimaa
Autod: 013

Proovime uuesti!

#58

Postitus Postitas SexSix » 17 Veebr 2011 11:33

Norra kohta on minujaoks kaks mårks?na: loodus ja kallis.
P?hja Norra v?ib s?ita Soome kaudu. Mo I Rana ja Bodo piirkonda v?ib s?ita Nii Rootsi kui ka Soome kaudu. L?unapoole siis ule Rootsi. Ma siis m?tlen laevaga lahkumist Eestist.
Kaasas v?ib olla 1 L viina, 2 L ?lut ja plokk sigarette. Muideks Soome ja Rootsi tollit??tajad t?lgendavad seadusi erinevalt. Kindlasti ongi tolliseadused Rootsi- Norra ja Soome- Norra vahel reinevad.
Eraautoga v?id jutti viibida Norras 3 kuud. Peale seda v?ivad hakata n?udma maksu.
Nuud kallidusest. Viin 0,5 L= 211 NOK-i. Coka-Cola 0,5 L= 25 NOK-i (Statoili tanklas). Kohvikoor 1 L= 54,30 NOK-i. Bensiin 13,80 NOK-i L, DK 13,25 NOK-i L (Stati hinnad, kusjuures raffineerimistehas on aknast nåha). Muial siis natuke kallim.
Eile tulin rekka juurest bussiga linna. 3,8 km. V?tsin peotåie munte aga toppisin ruttu tagasi tasku kuna kuuldes bussipileti hinda 35 NOK-i !!! ei oleks mu muntidest jagunud.
Loodus! Pidi sarnanema Alaskaga ja Shveitsiga. Ei oska kommendeerida kuna pole kåinud. Aga s?natuks v?tab. Olen roninud mågedes ja lonkinud fjordide ååres. Loodus on ilus aga karm. Kraniit, vesi, jåå ja lumi.
Eesti auto tuli just Soomest: termomeeter nåitas kohati -43!!!
Ilma kohta saab infot: http://www.dagbladet.no/vaer/
Teeolude ja t??de kohta saab infot: http://www.vegvesen.no/trafikk/mobil/
Nuud hakkan kahtlema selles rafineerimistehases. Sest mitu påeva seisis reidil umarguste potskadega ( neli potskat) laev. Tåna hommikul puksiti kolme puksiiriga laev selle tehase sadamasse. Laev siis m?eldud surugaasi v?i koguni veeltatud gaasi jaoks. Stat on DK hinda t?stnud.

[Muudetud: 18-2-2011 SexSix]

Kasutaja avatar
SexSix
Foorumi kasutaja
Postitusi: 2332
Liitunud: 22 Juul 2007 17:18
Asukoht: Viljandimaa
Autod: 013

Liiklus.

#59

Postitus Postitas SexSix » 18 Veebr 2011 11:34

Uldjuhul on valem 50/80 km/h. See siis linnas ja asulavålisel teel. Kiirteel on 100/ 110 km/h. Kiiruseuletuse eest kuni 15 km/ h on trahv 2600 NOK-i. Uletus 15- 30 on ule 5000 NOK-i Ja ule 30 km/ h jååd jalameheks ja v?ivad ka platepeale saata. Karm aga ?iglane.
Autoabi pakuvad http://naf.no/, see siis tagasihoidlikum firma. Veel uks keskmine tegija http://falck.no/
Ja muidugi k?igega hakkama saav http://www.vikingredning.no/ Nemad on v?imelised ?hkpatjadega rekka pusti t?stma. Muidugi see k?ik maksab, sest Eesti kindlustusega ei ole tagatud sedatuupi abi. Norrakatel on lihtne, v?etakse poliisi nr. ja ok!

Kasutaja avatar
SexSix
Foorumi kasutaja
Postitusi: 2332
Liitunud: 22 Juul 2007 17:18
Asukoht: Viljandimaa
Autod: 013

Norra eripåra.

#60

Postitus Postitas SexSix » 19 Veebr 2011 14:59

Unustasin avalikku netipunkti mobla maha. L?puks avastades, et kadunud jooksin tagasi. Keegi oli leidnud ja ilusti raamatukoguhoidja kåtte andnud.


Mine “Flash”

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline