Üldiselt hakkan oma auto esteetilise poolega ühele poolse saama. Eks tehnika hooldus on veel omaette teema. Mõned päevad tagasi sai temaga pisut ringi sõidetud ja tegelikult väga midagi kurta polegi. Pidurid on veidi imelikud, veeremise kahinaid on ehk liiga palju (tahab määrimist) ja mootori tööd peaks seadistama. Sõber Robi aitas keti ära pingutada (ebanormaalselt lihtne oli) ning mootor hakkas ikka hoopis teise häälega käima. Mõnikord on ka lihtsaid lahendusi. Õli peaks veel ära vahetama. Täna kingiti mulle ka vana kooli originaal õlifilter.
Aga siiski. Rääkides detailidest, siis ei ole ma veel rahul mõningate pisidetailidega. Näiteks juhiukse käepide on katki ja isoleerpaelaga parandatud.
Siis roolihoovastikul on üks kang ära murdunud ja liimitud. Kuidagi kole on. Seda ei saa vist uuemaga ka asendada? Mul on ju vana ilma kojameeste kangita süsteem.
Ning tagaistmel peaks vist käetoe sisu ka üle käima. Imelikult kortsus on kate.
Pakiruumis pole mul endiselt midagi põrandale panna. Käisin autoturul ka, kuid vajalik müüja puudus sel päeval. Seega olen jätkuvalt valmis soeatama kobeda pakiruumi mati.
Vana treiali mälestuseks otsustasin säilitada kogu roostevaba tuuningu. Lihtsalt sellepärast, et see kõik on nii hästi tehtud. Näiteks kapoti all vedeliku mahuti kork.
Siis see salapärane kopsik, millele Olavi vist ka rahuldava selgituse andis.
Samuti säilitan ise valmistatud porilapatsid nii ees kui taga. Filigraanne töö. Kummilindi üleval ja all servas roostevabad toed, lisaks koopaserva kaitseks üles kaarduvad kaitsed ning ärgem unustagem ka helkurit. Igal kõval mehel oli nõuka ajal helkur lapaka peal.
Selle roostevaba värgi eest läheb punkte maha, kuid usun, et auto üldine seisukord on piisavalt hea, et unikaalse sõiduki number välja kirjutada. Minu käsi ei tõuse seda eemaldama.
Sõitsin pühapäeva pealelõunal Robi juurde ja püüdsin olla vääriline järeltulija auto esimesele omanikule. Midagi pole parata, minu kohustus on jätkata seda rada, mille vana mees sisse oli tallanud. Tatikas nagu ma olen, sai ju veidi mauramas käidud ja korra isegi vihma kätte jäädud. Sõitsin laadakal täiesti süüdimatult rattakoopad sitaseks. Eks vanamees oli seda kogu aja teadnud, et peale tema surma trööpavad pärdikud ikkagi auto ära. Sedasorti autopesu muidugi vähe tüütu on, kuid üritame ikka lippu kõrgel hoida. Või siis vähem sõita.
Päris hulluks ei hakanud minema, kuid parem sai kindlasti. Nüüd peaks veel põhja pesu ka ette võtma.
Uskumatu milliseid kannapöördeid elu toob. Hoov on täis heledaid autosid. Päris harjumatu ja õõvastav vaatepilt. Minu isikut seostatakse siiski rohkem tumeda kerevärviga.
Aasta tagasi, sama aeg ja sama koht: