Postitatud: 09 Apr 2010 14:18
Veel üks kuuke mööda saanud.
Vaikuses siin teemas, aga ega elu sellepärast seisnud pole.
Hea jätkata eelmises postituses oleva pildi najal ja seda siis teengi ehk räägin natuke nonde puude taustast, mis lähemal vaatamisel
kuivanud ja väsinud välimusega tunduvad.
Merimänd on tegelikult väga pikkade (20-25cm), tihedate ja pehmete okastega.
Aga kahjuks elab siin männikutes üks vastik ja kohutavalt tüütu olevus. Teaduslikult nimetatakse teda thaumetopoea pityocampa, kes
eesti keeli võiks olla lihtsalt rändröövik. Ta toitub neis okastes olevaist ainetest ning okkad kuivavad lõpuks ära, langevad maha.
Tal on mitu arenguastet ja inimestele on ohtlik vaid üks.
Välja näeb ta sellel ohtlikul etapil nagu meie kodumaine päevakoeraks arenev ussike. Selline pehme karvkattega.
Miks siis taoline süütuna tunduv "asjandus" nii tüütu on?
Vastus: oma karvkatte pärast. Need karvakesed on tema kaitsevahend. Ja kui teda natukenegi kiusata, paiskab ta õhku pahmaka ülipeenikesi
mürgiseid ebemeid, mis meie nahale sattudes justkui imbuksid sinna sisse ajades kahjustatud koha kohutaval kombel sügelema.
Kõik metsamasinad on väljastpoolt selle ohtliku karvatolmuga kaetud ning õhufiltreid vahetades või radiaatorivõre puhastades ei ole mitte
kuidagi võimalik vältida oma naha saastumisest.
Nüüd kevadel pole asi enam nii hull, aga sügisel olid ilmad pikalt-pikalt soojad ning noid ussikesi sigines tohutute kolooniatena kümnetel ja
kümnetel hektaritel.
Üks saemees sai sissehingatud tolmust koguni nii tugeva allergia, et viidi kõritursega haiglasse tilgutite alla.
Nii et kokku võttes seda kirjatükki tasub teada, et kui männi okstel on näha selliseid valgeid pehme vatina armsana tunduvaid kookoneid,
siis teadke, et siin maal elavad ja arenevad neis üsnagi ohtlikud tegelased. Umbes 300tk pesas, millest tasub kauge kaarega mööda käia.
Kõige parem on neil perioodidel metsa minemata jätta, aga kahjuks sellist luksust me endile lubada ei saa....
Aga muidu on nagu on.
Ilm näitab peagi saabuva kuumuse märke ja on juba mitmendat nädalat selline "eesti suvine". Ehk siis aeg-ajalt viskab mõned sajuhood,
mis mis vahelduvad kõrvetava päikese voogudega. Kevad oleks oma vulisevate sulavetega justkui vahele jäänud.
Loojangud on veel külma varjundiga, külma tooniga aga kaugel siis enam seegi aeg, mil õhk õhtuti punaseks värvub.
Ja nii rabelengi siis viimaseid nädalaid natuke jahedamas keskkonnas (kuni +22/25*C), sest varsti-varsti on kuumus platsis, mis muudab loiuks nii minu
kui masina ja samas ka toodangu alla viib.
Praegu peab tööd tegema, et elada - see on moto. Kuniks saab.
Ahjaa. See on igatahes kindel, et maikuul ma ikkagi veel kodumaile ei naase. Vara veel minu jaoks. Ehk jaanipäeva paiku, kui sedagi....
Nii et too plaanitud vigursõidu üritus jääb mu poolt nüüd küll abistava käeta. Loodan, et Peep ja Jevgeni saavad
kahekesi suurepäraselt hakkama.
Eks elu seab ikka omi tõkkeid ja teeb korrektuure meie kõigi plaanidesse - nii ka minu omadesse. Ja plaane on mul igasuguseid, kõik ühtemoodi
tähtsad ja suured minu jaoks, kuid kõike korraga täide ei vii. Ei jõua lihtsalt.
Pildike illustreerimaks juhust kui kiirusega nii hullult üle pingutada, et tagumise otsa ette veab ja masina kurvis risti kisub....
Vaikuses siin teemas, aga ega elu sellepärast seisnud pole.
Hea jätkata eelmises postituses oleva pildi najal ja seda siis teengi ehk räägin natuke nonde puude taustast, mis lähemal vaatamisel
kuivanud ja väsinud välimusega tunduvad.
Merimänd on tegelikult väga pikkade (20-25cm), tihedate ja pehmete okastega.
Aga kahjuks elab siin männikutes üks vastik ja kohutavalt tüütu olevus. Teaduslikult nimetatakse teda thaumetopoea pityocampa, kes
eesti keeli võiks olla lihtsalt rändröövik. Ta toitub neis okastes olevaist ainetest ning okkad kuivavad lõpuks ära, langevad maha.
Tal on mitu arenguastet ja inimestele on ohtlik vaid üks.
Välja näeb ta sellel ohtlikul etapil nagu meie kodumaine päevakoeraks arenev ussike. Selline pehme karvkattega.
Miks siis taoline süütuna tunduv "asjandus" nii tüütu on?
Vastus: oma karvkatte pärast. Need karvakesed on tema kaitsevahend. Ja kui teda natukenegi kiusata, paiskab ta õhku pahmaka ülipeenikesi
mürgiseid ebemeid, mis meie nahale sattudes justkui imbuksid sinna sisse ajades kahjustatud koha kohutaval kombel sügelema.
Kõik metsamasinad on väljastpoolt selle ohtliku karvatolmuga kaetud ning õhufiltreid vahetades või radiaatorivõre puhastades ei ole mitte
kuidagi võimalik vältida oma naha saastumisest.
Nüüd kevadel pole asi enam nii hull, aga sügisel olid ilmad pikalt-pikalt soojad ning noid ussikesi sigines tohutute kolooniatena kümnetel ja
kümnetel hektaritel.
Üks saemees sai sissehingatud tolmust koguni nii tugeva allergia, et viidi kõritursega haiglasse tilgutite alla.
Nii et kokku võttes seda kirjatükki tasub teada, et kui männi okstel on näha selliseid valgeid pehme vatina armsana tunduvaid kookoneid,
siis teadke, et siin maal elavad ja arenevad neis üsnagi ohtlikud tegelased. Umbes 300tk pesas, millest tasub kauge kaarega mööda käia.
Kõige parem on neil perioodidel metsa minemata jätta, aga kahjuks sellist luksust me endile lubada ei saa....
Aga muidu on nagu on.
Ilm näitab peagi saabuva kuumuse märke ja on juba mitmendat nädalat selline "eesti suvine". Ehk siis aeg-ajalt viskab mõned sajuhood,
mis mis vahelduvad kõrvetava päikese voogudega. Kevad oleks oma vulisevate sulavetega justkui vahele jäänud.
Loojangud on veel külma varjundiga, külma tooniga aga kaugel siis enam seegi aeg, mil õhk õhtuti punaseks värvub.
Ja nii rabelengi siis viimaseid nädalaid natuke jahedamas keskkonnas (kuni +22/25*C), sest varsti-varsti on kuumus platsis, mis muudab loiuks nii minu
kui masina ja samas ka toodangu alla viib.
Praegu peab tööd tegema, et elada - see on moto. Kuniks saab.
Ahjaa. See on igatahes kindel, et maikuul ma ikkagi veel kodumaile ei naase. Vara veel minu jaoks. Ehk jaanipäeva paiku, kui sedagi....
Nii et too plaanitud vigursõidu üritus jääb mu poolt nüüd küll abistava käeta. Loodan, et Peep ja Jevgeni saavad
kahekesi suurepäraselt hakkama.
Eks elu seab ikka omi tõkkeid ja teeb korrektuure meie kõigi plaanidesse - nii ka minu omadesse. Ja plaane on mul igasuguseid, kõik ühtemoodi
tähtsad ja suured minu jaoks, kuid kõike korraga täide ei vii. Ei jõua lihtsalt.
Pildike illustreerimaks juhust kui kiirusega nii hullult üle pingutada, et tagumise otsa ette veab ja masina kurvis risti kisub....