Ühe reisi kirjeldus.

Ühe reisi kirjeldus.

Leidsid netis mõne huvitava pildi? Tahad teistega seda jagada. tee seda siin!
Kasutaja avatar
SexSix
Foorumi kasutaja
Postitusi: 2328
Liitunud: 22 Juul 2007 17:18
Asukoht: Viljandimaa
Autod: 013

Töö- ja puhkeaja seadus...

#21

Postitus Postitas SexSix » 19 Sept 2009 14:42

...ju pärit Prantsusmaalt. 00.00-24.00 jooksul peab olema 11 tundi puhkust ja nädalas 45 tundi katkematut puhkust. Aga eesti firmades vist jääb nälga sellise töökorralduse juures.:D
Sai laevas oldud uhes kajutis mehega kes 10 aastat vedas metsa ja nuud tuli rekka peale. Oli ka seal teie kandis olnud. Ära tudines.:D
Koduigatsus...hommikul kraanist tulev vesi veidi solgi l?hnaga...Soome kohvi...must leib!!!..."?nne 13"...selleks k?igeks ei jåtku aega...

[Muudetud: 21-9-2009 SexSix]

Kasutaja avatar
logman
Ladaklubi Liige
Postitusi: 3916
Liitunud: 29 Nov 2004 23:46
Asukoht: Mulgi ja Sakala vahel vibreerin
Autod: 1,3 "vasmjorka", 1,2 "kopeika", 1,4d vollwaagen
Kontakt:

#22

Postitus Postitas logman » 27 Sept 2009 20:24

Viimasel ajal netist pisut eemal olnud ja ega pole ka suurt kuskil niiväga rändamas käinud.
Eks näitame siis seda, mis siin veel ilusat ning olustikuirjelduseks seekord ainult pildid.
Pärit Alari sõrme alt ja asjad mis suve jooksul temale silma hakkasid.
http://www.alarpihtjoe.planet.ee/index.html

Järgmiseks korraks katsun kokku klopsida postituse sellest, mispärast siia üldse tuldud sai - tööasjad siis.
No otseselt tööjuttu ei hakka ajama (pole mul eriti kombeks), aga mõningad erinevused siin metsanduse ning looduse vallas võrreldes kodu-Eestiga ikkagi on ja ehk leitakse siitki iva, mis küll hamba alla ei sobi, aga teada on ikkagi hea.

Täna, sel konkreetsel postitamise hetkel on muidugi ülihea meel (eestlaslik õelus, mis muud :D ) eputada asjaoluga, et taevas on absoluutselt pilvitu, päike peagi loojumas (kell on 19:15) ja soojakraade tunde järgi tips üle kahekümne.
Kodus sellise "juuliõhtuse ilmaga" kisuks raudselt grilliolenguks, kuid siin on septembri lõpp, seega öö tuleb jahe ja kollaseid pöögilehti on terve Capsuse metsamaja park kenasti täis. Mõnus, ilus ja veel ei kisu eriti kodumaile hoolimata vahel toimunud tagasilöökidest.
Näeme, loeme, kribame veel. Kuniks elu!

:)

Arvuti kaameraga käkitud kiire klõps kah.


[Muudetud: 27-9-2009 logman]Pilt

Kasutaja avatar
logman
Ladaklubi Liige
Postitusi: 3916
Liitunud: 29 Nov 2004 23:46
Asukoht: Mulgi ja Sakala vahel vibreerin
Autod: 1,3 "vasmjorka", 1,2 "kopeika", 1,4d vollwaagen
Kontakt:

#23

Postitus Postitas logman » 14 Okt 2009 12:14

Aeglaselt veab lennuk end helesinisesse taevalaotusesse.
Tohutu aeglaselt.
Nagu nähtamatu trossiga keriks miskine teosammul liikuva ülekandega vints toda hõbelindu aina lähemale senikogemata kõrgustesse.
Mina ei näe seda kõrgust.
Mina ei pürgi sinna, sest seisan veel maa peal.
Nagu naelutatult saatmas igatseva pilguga toda teekonnale startinud hiiglast.
Minu silmad sinnamaale ei küündi ja niimoodi kolossaalsete mõõtmetega Airbus 380 peagi teda varjavate puude latvade taha
kaobki.
Kuskile kaugele, kõrgele, tundmatusse.... , pilvitusse pimestavasse avarusse. Pööran pilgu mujale, sest valus hakkab.

Vaid stardivälja aiman siin lähedal olevat. Sest saabuvaid ja lahkuvaid lennukeid on kogu ööpäeva vältel sinilaotus täis.
Bordeaux.
Pole kaugel. Vaid mõnikümmend kilomeetrit.
Ja mina? Ikka siinsamas. Le Merle aiaga piiratud männikus.
Kahekesi.
Oma istumise all oleva Logman 801-6-ga, mis pole mõeldud suurte merimännijurakate jaoks.
Kahjuks ...



Männikud,

täpsemalt on nende männikute kohta Eestimaa teadlikemate elanike seas liikvel väljend "männipõllud".
Jah, just nii see ongi - merimänni põllud on need, mida siin iga päev tormikahjustustest puhastame.
Metsast, meie mõistes METSAST, on asi ikkagi väga kaugel. Istandused oleks ilma halvustava varjundita õige nimetus neil põldudel.
Taimed, mis eelnevalt küntud, randaalitud, äestatud, väetatud ja jumal-teab-mis-viisil-veel.... ette valmitatud vagude harjale istutakse,
on valitud taimed. Lausa nii valitud, et nad on geneetiliselt välja aretatud, sorditaimed seega. Kõrguse kasvukiiruseks hirmuäratavad
50cm kuni meeter aastas ja raieküpseks loetakse siinkandis vähemalt 50-aastast puud. See 50 a. pole muidugi reegel ja otse loomulikult
püütakse mändi püsti hoida nii kaua kui vähegi võimalik - saab siis ju rohkem materjali. On metsatukki, kus sirguvad ka 80- ja üle selle
aasta vanused puud ja need on ikka hiiglama jurakad oma meetriste langetusdiameetritega.
Vaod on kõrged nagu vanaema kurgipeenar ja taolised just seetõttu, et taimekesed ära ei kuivaks, vaid siinset tuhkkuiva suve arvestades
natukenegi maaniiskust saaksid. Niivõrd-kuivõrd seda niiskust liivasest musta mullaga segunenud pinnasest leida võib, st. praktiliselt teda
polegi....
Tamm on vägagi au sees. Täpselt nagu koduski hoitakse ja nunnutatakse teda hoolega. Metsa raiudes välditakse neile liiga
tegemast, aga alati see ei õnnestu ja eriti nüüd, tormikahjustuste likvideerimisel saab päris suur osa neist tammekestest hukka -
lihtsalt tallatakse ära või rebitakse puruks, sest tuulest murtud männid on nad endi alla matnud.
Tammed ja kasekesed kasvavad samuti vagude harjadel - mändide vahele on nad samuti kas istutatud või lihtsalt looduse poolt pesa leidnud.
Vagude vahesid haritakse niidukiga, et hein, sõnajalad ja muud võsataimed liialt lokkama ei läheks. Vahed on täpselt nii laiad,
et sääl masinaga liikuma mahuks (u. 3,5 või kohati 4m) ja nende vahele siis mahub traktori järele rakendatud kahest või kolmest
arvukate kidadega varustatud eri suundades pöörlevate massiivsete rullidega kõike liigset, kaasa-arvatud peenemaid mahalangenud oksi
purustama.

Ei teagi, kas see on reegel, aga kogu siin oldud suvekuude jooksul olen korralikku vihma näinud vaid kolmel-neljal korral.
Pange tähele - mitte 3-4 päeval, vaid korral, a' miski tund aega lugu.
Harvad on need sabinad ja kohe on taas päike platsis, taevas selge ning lajatab nagu haamriga kuklasse tapvad 30 kraadi ja üle selle varjus.
Eestimaal pandaks kõik metsad lukku taolise ilmataadi vingerpussi peale ja ega siingi põlengud miski tavatu nähtus pole,
kuid suvi läbi sai tööd tehtud ja õnneks meie vastutusalas miskeid äksesse siiani juhtunud pole.
Tänu sellisele kuivale ja kuumale ilmale on siinne metsas toimetaja vähemalt ühe positiivse nähtuse üle üliõnnelik. Peaaegu et täielikult
puuduvad sellised tüütut valu tekitavad lendavad sitikad nagu parmud ja sääsed. Neid leidub küll, aga väga vähestes niiskemates kohtades.
See-eest on aga palju muid huvitavaid olevusi - vaablasi, liblikaid, sisalikke ja ka puuke.
Öösiti võis masina tulede valgel jälgida arvukate nahkhiirte ringisebimist, kes välgukiirusel tulekumasse sisenesid, et krabada hammaste
vahele väike lendav liblikas või mõni muu putukas ja seejärel jälle sama kiiresti pimedusse kaduda.

Mina oma tagumiku all oleva masinaga saan jagu vaid kuni 40-aastastest puudest. Nende langetusmõõt on
kuskil 40-55cm tuuris ja see on ka maksimum, millega KetoSupreme pea toime tuleb. Tõesti maksimum, sest värske mänd on
harjumatult raske (1tm - max.1300kg) ja tüvi väga aeglaselt kahaneva koonusega. Näiteks praegu toodame kolme mõõtu ümarmaterjali,
milledest jämedama palgi (L: 2,08m) miinimum on 24-sentimeetrise diameetriga ja seda materjali saab minu "viimase piiri puust"
lõksida peaaegu, et ladvani. Ladvast kukub sel juhul vaid paar peenpalki (L: 2,53m, min.diam. 16cm) ja
julk paberipuud (L: 2,50m, min.diam. 6cm).

Nii et kogu selle geneetika tulemusel on välja töötatud üks kuradima eriline männi sort, mis harjutatud siinsesse kliimasse kasvama
ja mis sirgub lausa silmnähtavalt ning peaks täitma metsaomaniku rahakotti vägagi usinasti.
Kui nüüd materjali pikkuse peale kellelgi silmad punni läksid, siis jah, nii see on - lühikesed jupatsid kogu sortimendi ulatuses.
Lihtsalt sellist sirget puud, millest kannataks korralikku 5-meetrist palki toota, on minu silm näinud kõigi läbikäidud hektarite peale
(ja neid on miski kolmekohaline arv kindlasti juba) harveri lõugade vahelt läbi lippamas ehk vaid sadakond tükki.
Kõverad ja okslikud on need männijurakad. Kahjuks.
Eks need istandused saavad siin aeg-ajalt ikka päris kõvasti tuulte poolt sasida. See on väga hästi näha ka kasvavatelt tüvedelt, et kui mitu
tormiaastat mets on pidanud üle elama, sest neid puid, mis nüüd tuul lääpa ajanud, ei taha omanik kuigi hea meelega maha võtta.
Käbipoisid seevastu olid esimesed asjad, mis suu imestusest ammuli vedasid. Kui selline ikka puu otsast pähe potsatab, siis peaks lust
tükiks ajaks kadunud olema. Õnneks pole seda asja veel juhtunud.

Roogime tormist murtud puid istandustes, mis omakorda täidavad ka jahimaade funktsiooni - faasaniaiad.
Tohutud, võrkaedadega piiratud mitmesajahektarilised maa-alad, milledesse igamees naljalt ei sisene
(väravad on tavaliselt lukustatud) ja kuhu linnud-loomad on siis "elama pandud".
Neid käiakse aeg-ajalt toitmas ning kui on jahiaeg, siis suure mõnuga ka harvendamas.
Eks ta üks barbaarne teguviis ole, aga kaugel seegi aeg on, mil meil Eestis keegi tarkpea avastab, et võiks samasuguse äriga
tegelema hakata. Niigi igal pool erabläbläblä sildid väljas ja mis keeruline temp oleks omal maal avada tasuline jahiala. Lihtne,
arvestades veel seda, kelle tagumikku võimulolijad kõige rohkem lakuvad.
Eks seadusedki väänatakse seetõttu hoolimatute ja napakate rahajõmmide näpunäidete põhjal just sellisteks nagu nad välja paistavad
ehk siis lapsukesed tulevad oma vanemate nägu...
Ühesõnaga - selline jahimajandus minule ei meeldi, mitte üldsegi kohe!

Harjumatult tillukesed on siinsetes aedades elavad kitsed, jänesed, hirved ja metsanotsud. Põtru pole üldse näinud. Ja parajalt julged on
nad samuti. Ühes kohas otse sõiduteel jälgin juba mitmendat päeva, kuidas emis ja kult oma kolme põrssaga meist
välja tegemata rahulikult toimetavad ning tammede all tõrusid nosivad. Väga armas pilt muide, milleks ei pea omama Discovery't
või Animal Planet'it. Saab ka ilma ja tasuta, kui õnne on. Mingile jahipidamisele küll mõelda ei taha nähes sellist õnnelikku perekonda.
Ausalt, pisar tuleb silma kui mõtlen, mis neist põrsastest aasta või paari pärast saab :(.
Faasanid ja nepid on samuti ääretult vahvad tegelased. Neid võiks lausa paljaste kätega kinni püüda, kui väga tahaks, sest lendamisele
mõtlevad alles siis kui distants tagaajajaga vähenenud vaid mõne meetrini. Jube laisad linnud.
Mul tavaliselt töö juures fotokat kaasas pole ja nii ongi päris palju lahedaid hetki jäädvustunud vaid isiklikku, igapäevaselt kaasasolevasse
38-aasta vanusesse kompuutrisse.
Nii et jah, sellised on need faasaniaiad, kus keeb omaette elu. Steriliseeritud moel, aga no asi seegi kuniks inimeste poolt
kellestki maitsev praad või mõni muu pidusöök moodustatakse... Lauale, mis valmistatud geneetiliselt muundatud männipuust....


Veelkord, loodus loodus ja loodus on see, mis siin ainult headmeelt valmistab. Täpselt sama kaunid, kui on loojangud ookeaniveeres,
kus sinu päeva ja tegemisi saatnud kuldne ketas punakalt tagasi vaatab, teeb ta seda naeratades ka metsade vahel.
Justkui soovides öelda, et:
- Veel pole headus siit maailmast kadunud, tulen homme jälle ja soojendan sind oma palavate kiirtega. Oota ainult see öö ja
naudi niikaua kuud, mille sulle pimeduses saatjaks annan...

Neid hetkejäädvustusi on ikka üksjagu kogunenud. Valikut teha oli väga keeruline, aga mingisuguse valiku ma pidin tegema, et asi
väga kirjuks kätte ei läheks. Tohutu ports jääb veel arvutisse....
.... mälestuseks, kui siin ükskord toimetustega ühele poole saan ja
kodumaale naasen.

No ja ei ole mitte kuidagi võimalik jätta fotoklõps tegemata, kui päikseke, see tohutu rõõmu ja energia allikas sind hommikuses Capsuse
jahimaja pargis reipalt tervitab või päevatööst väsinud õhtusse nii palju erinevaid kauneid toone lisab. Mõnikord lausa nii,
et tundub nagu mets põleks lõppevast päevakuumusest.
Võrratu looduse ilu, fantastika! Ja seda peaaegu et igal, siin veedetud päeval.
Võimatu!
-Ei, kõik on võimalik. Võta ainult kinni ja hoia.

Ohh-jahh....


Sedaviisi tiksuvad siis siinmaal tegemised. Vaikselt, rahulikult omas tempos, mis ei pane pead pööritama. Minu oma küll mitte. Ja mulle see rahulik loksumine elulainel meeldib.
Täpselt niisama rahulik nagu see lugugi, mida RTL2Bordeaux raadiojaamast omas töömasinas kuulan.

A no muidugi - pildialbum.

Ja veel ühele kallile inimesele meenutuseks kaunist koosoldud suvest....



[Muudetud: 20-10-2009 logman]

[Muudetud: 30-10-2009 logman]Pilt

Kasutaja avatar
motamees
Ladaklubi Auliige
Postitusi: 2844
Liitunud: 22 Juul 2003 23:43
Asukoht: saaremaa
Autod: MetsaNiva
Kontakt:

#24

Postitus Postitas motamees » 14 Okt 2009 20:54

:cool:
No hakka või raamatuid lugema, kui Jan neid kirjutaks.
:)

Kasutaja avatar
logman
Ladaklubi Liige
Postitusi: 3916
Liitunud: 29 Nov 2004 23:46
Asukoht: Mulgi ja Sakala vahel vibreerin
Autod: 1,3 "vasmjorka", 1,2 "kopeika", 1,4d vollwaagen
Kontakt:

#25

Postitus Postitas logman » 30 Okt 2009 15:03

Motale:
Suur tänu heade sõnade eest!
.... Kuid iga asi omal ajal ;).
Ma ei mäleta, kas olen sulle maininud, et juba pea kakskümmend aastat ootab ports materjali, millest saaks (minu arvates vähemalt)
üsnagi koguka kapsa kokku munsterdada, aga ....

...täpselt samamoodi nagu vana autoloksu uuele elule äratamine, nõuab kirjutamine raha, aega, püsivust, motivatsiooni, inspiratsiooni,
oskusi ja veel mitut-mitut mulle mitteteadaolevat asja või loomusomadust.
Sai nimetatud sõna raha, mida tegelikult üldsegi puudutada või suu sissegi võtta ei taha, aga ilma selleta lihtsalt ei saa ega sünni midagi.
Kuidagiviisi peab ju ka leib laual olema samal ajal kui ühel saarel mõnes kõrvalises paigakeses "mitte midagi ei tee" ehk siis mõtteid
kõvakettale või paberile reastan.
Niisiis, niikaua kui kaks komponenti - aeg ja raha on stabiilselt omavahel pöördvõrdelises sõltuvuses, saan vaid testida ülejäänuid
vajalikke omadusi, et kas nad on minus olemas ja kas tasub üldse kunagi midagi tõsisemat, kui selle Aquitaine'i reisi lugu siin, ette võtta.

---------------------------------------------------------------

Aquitaine -

seda sõna ma polegi siin postitustes varem kasutanud.
Veemaa või vesine maa, sõnast aqua.
Just sellise nimetuse olla pannud kunagi ammu-ammu enne Kristuse sündi Rooma Keisririigi alamad sellele Prantsusmaa edelaosale, millel viibimise
viiendat kuud sai mõni nädal tagasi alustatud.
Räägitakse, et roomlastele ei olnud mitte kuidagi mokkamööda ülipehme ja märg liivane maapind siin piirkonnas (palju allikaid) ja seepärast ta
taolise nimega ristitigi ning see nimetus kleepus maakohale väegade tihedalt külge. Ju nad käisid siin talvisel ajal, sest tõepoolest siis
muutuvad liivased metsade põhjad nii märjaks, et siiani minu silmale nägemata traktorite poolt tekitatud roopad pidid olema sel aasta-ajal
just täpselt selliseks probleemiks nagu Eesti sügiseses külmumata pinnasega metsaski.

Aquitaine pindalaks on tänapäeval 41 308 ruutkilomeetrit, elanikke 3,17 miljonit ja haldusüksuse keskuseks või pealinnaks Bordeaux.
Võrdlus Eestiga: meil 45 227 ruutkilomeetrit, elanikke kõigest 1,34 miljonit.
Lõunas piir Hispaaniaga (Pürenee mäestik - superkena, tõks nähtud ;) ), läänes loomulikult Atlandi Ookeaniga.
Aquitaine on jagatud viieks alamüksuseks - Dordogne, Pyrenees-Atlantiques, Lot-et-Garonne, Gironde ja Landes departemanguks.
Kuskil siin kahe viimase vahel ma pidevalt võngungi.

Veel väga põgusalt ajaloost:
Enne Rooma ülemvõimu (Julius Caesar) alla jäämist valitsesid alal gallialased ja keldid.
Rooma Keisririigi koosseisus (provints), laiendas Augustus tugevalt ala põhja poole - peaaegu et Loire'i jõeni.
Keskajal oli ta algselt omaette kuning-, hiljem hertsogiriik. Hispaanlasedki siin valitsenud.
Andmetes tuhnides ma suurt väga märkimisväärset ei leidnud peale ühe valitsejanna, kes siitmaalt pärit ja kelle nimi mitte
kellelegi kindlasti midagi ei ütle (minu mälusoppidesse pole kooliajast küll miskit selle nimega seonduvat talletunud), aga võib-olla siiski...
Eleanor of Aquitaine ehk eesti keeli Akvitaania Eleanor.
Ma ei teeks temast pikemalt juttu, aga on mõned põhjused, miks just see naine tähelepanu köitis.
*Esiteks nimi, õigemini selle saamislugu.
1122. a. sündis Aquitane hertsogil William X (prantsusepäraselt Guillaume X) ja tema abikaasal, Chatellerault'st pärit Aenor'il,
(Aenor de Chatellerault) tütar.
Tütrekese lapsepõlv möödus Poitiers linnas ja nimeks pandi talle pere esimese lapsena ema järgi samuti Aenor.
Kuid selleks, et nimed ja isikud omavahel sassi ei läheks, hakati teda kutsuma ladinapärase liitega aliaAenor mis teatavasti tähendab
teineAenor ja seda nime jäigi ta kandma elu lõpuni - Aliénor, inglisepäraselt siis Eleanor.
*Teiseks - hertsoginnaks tõusmine.
1130. aasta sügisel, kui Eleanor oli 8-aastane, surid Akvitaanias Atlandi Ookeani kaldal asuvas
Talmont'i lossis tema nelja aastane vend William Aigret (Guillaume Aigret)
(ilmselgelt isalt tulnud nimi ehk siis oleks pidanud saama tulevikus William XI-ks) ja ema Aenor.
Selle kurva sündmuse tulemusena läks maade ja võimu pärimisõigus üle Eleanorile (tütarlapsest ainupärija - mitte just eriti tavaline juhus).
William X-l oli küll veel kaks poega, aga nemad pärimisõigust Eleanori poolvendadena ei omanud.
Veel oli Eleanoril temast noorem õde Aelith, keda kutsuti millegipärast hoopiselt Petronilla.
*Ja kolmandaks - Eleanori lapsed.
Siin tuleb tibake üllatus, kui nüüd kõik kümme selle rikkaima ja mõjuvõimsaima keskaja Euroopa naise ehk Akvitaania ja Gascogne'i
hertsoginna ning Poitou krahvinna, nii Prantsuse kui ka Inglise kuninganna (väga vinged tiitlid, kas pole?) sünnitatud lapsed ette lugeda:

Lapsed Louis VII-ga:
Marie (1145-1198)
Alix (1150-1197)

Henry II-ga:
William (1153-1156)
Henry (1155-1183)
Matilda (1156-1189)
Richard (1157-1199) ehk Richard Lõvisüda - Inglismaa kuningas
Geoffrey (1158-1186)
Eleanor (1161-1214)
Joan (1165-1199)
John Maata (1166-1216) ehk peale Richardit järgmine Inglismaa kuningas - John I

Lugu ise väga-väga lühidalt:

Et William X-da valdused (tolleaegne Aquitaine + Poitou = kolmandik praegusest Prantsusmaast) olid tohutud, siis ihkasid paljud Euroopa
kuningad-hertsogid teha hiilgavat partiid oma mõjuvõimu laiendamiseks, aga esialgu õnnestus see vaid ühel, Prantsusmaa kuningas Louis VII-l.
Eleanori isa viimane tahe, mis kuulus täitmisele, oli järgmine:

-Valdused lähevad Poitiers krahvinnale ja värske pärijanna kaitsjaks (tol ajal oli rikaste laste rööv tavaline, sest sel teel hangiti hilisema
abielu tulemina enesele tiitel ja valdused
) saab kuningas Louis VI, kes peab hoolitsema noore hetsoginna ja tema valduste eest ning samas leidma
neiule ka väärika kaasa.

Noh jah - raske arvata, kelle Louis VI Prantsusmaa rikkaimale pruudieas tüdrukule abikaasaks sokutas... - oma troonipärijast poja loomulikult.
15-aastase Aquitaine'i hertsoginna Eleanori abielu tulemina Prantsusmaa prints Louis'ga läks ka kogu Akvitaania 1.augustil 1137 a. Prantsusmaa
krooni alla.
Abielu sõlmiti 25.juulil Bordeux's Saint Andre katedralis Bordeaux Peapiiskopi poolt ja nagu eelmises lauses mainit', krooniti Eleanor juba nädala
pärast (Louis VI suri) uue kuninga, 16-aastase Louis VII, kaasana Prantsusmaa kuningannaks.
Võrratu "tehing" tühistati 15 aasta pärast, märtsis 1152. Koos sellega taastati hertsoginna kõik õigused oma maadele ja ta naases Pariisist
Poitiers'sse.

Kaheksa nädalat hiljem, maikuus, abiellus Eleanor endast 11 aastat noorema inglase, Normandia Hertsogi Henri II-ga.
Sellise kiire abielu põhjuseks olid jällegi kartused toimunud röövikatsete ees ja tegelikult palus Eleanor ise Henrit saada tema meheks ja kaitsjaks.
Kahe aasta pärast 1154 tõusis Henri II peale pisukest kodusõda Inglismaa troonile ja nii liideti hertsoginna valdused juba Inglismaa mõjupiirkonda
ja Eleanorist sai Inglismaa kuninganna.
Tänu sellele võttis riigi (Akvitaania) areng sisse uue hoo, sest elavnes veini transport Londoni, Southamptoni jt. Inglismaa sadamatesse.

1224. okupeeris Prantsusmaa Poitou ja teised Aquitaine'i alad, kuid umbes sajandi jagu hiljem taastas inglane Edward III hertsogiriigi, mille taas
1453. aastal Saja-aastase Sõja lõpul Prantsusmaa annekteeris saades sel kombel oma koosseisu piirkonna, mis olid tol ajal arengu ja rikkuse poolest
ülejäänud Prantsusmaast peajagu üle.

Aquitaine võeti nii tugevalt prantslaste haardesse, et tänase päevani on ta liidetud ühe maailma suurima ja võimsaima tuumariigi koosseisu.
Seda võimsust on muide tunda pea-aegu et igal päeval, sest siinsamas lähedal, mingis juulikuises postituseski mainitud linna, Mont de Marsani
külje all asub üks paljudest armee õhujõudude baasidest.
Võimsus, mis loob maal olijasse tugeva turvatunde, avaldub just peakohalt ülelendavate hävituslennukite poolt tekitatava õhu värelesime näol.
Vägagi tihti saab kogeda seda imelist tunnet, et sinu rahuliku eksistentsi üle justkui valvataks, mis kodueestis puudub.
Sest meil ei ole oma lennuväge....
....kahjuks.

--------------------------------------------------------------

Vaat selline lugu siis sel korral.
Jutuke, mis sisaldab ülilühikest kokkuvõtet ühest tillukesest perioodist ammu-ammu Aquitaine riigis toimunust.
Mingil määral sarnaneb siinne minevik meie koduse tuulte tallermaana oleva Eesti omaga. Ja see on
ääretult kirev, põnev, täis arvukaid intriige, sõdasid ja leppimisi ehk siis mind hakkasid kõik need faktid ja sündmused vägagi huvitama.
Ma ei tea miks, aga ju siis on aeg teinud minuga just sellist tööd, et tunnen ja pean vajalikuks mõningad selle piirkonna kohta käivad faktid
enesega läbi arutada (no küll sai keeruline lause, kes tahab, see mõistab....).

Tegelikult oli selle postituse algplaaniks tuua sinuni, hea lugeja, hoopiski selgus varem mainitud "hingede külade" kohta, aga et algmõte läks
ajalugu uurima hakates totaalselt käest ja tekst sai lugemiseks taaskord vastikult pikk,
siis jäägu need inimtühjad külad mõneks järgmiseks korraks....

Seniks mõned õhtused pildiklõpsud Aquitaine'i septembrisest pealinnast:
http://www.janka.planet.ee/Bordeaux%20a ... index.html



Muide, Peep ja teised, kes raamatute lugemiseks naljalt aega ei leia, siis väike vihje, et mõned asjad võiks ikka läbi uurida ;).
Ega minagi teab-mis suur raamatuneelaja pole, aga vahel on väga mõnus muuta endale kauged paigad, kuhu iialgi isiklik jalg ei astu, selgemaks, lähemaks.
Hakatuseks sobiks kasvõi selline raamatuke, mis kunagi Eestimaa metsades elades õhtuti enne uinumist kaaslaseks oli: http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?27650

Üks kena hommikune pildike püütud momendist metsaserval enne palava päeva algust 27. oktoobrikuu päeval:


[Muudetud: 10-11-2009 logman]Pilt

Kasutaja avatar
logman
Ladaklubi Liige
Postitusi: 3916
Liitunud: 29 Nov 2004 23:46
Asukoht: Mulgi ja Sakala vahel vibreerin
Autod: 1,3 "vasmjorka", 1,2 "kopeika", 1,4d vollwaagen
Kontakt:

#26

Postitus Postitas logman » 10 Nov 2009 19:17

Inimesed, prantsusmaalased.

Ei saa rääkida prantslasest. Jah, just konkreetselt prantslasest, kui rahvusest. Sest minu jaoks enam pole sellist asja olemas.
Algul, kui siia maale sai saabutud, siis küll jah, olid kõik kohalikud minu silmis lihtsalt prantslased, aga nüüd on aeg mõistuse ja arusaamisega
päris palju tööd teinud ning ei kipu enam kõiki siin elavaid indiviide ühte patta panema. See oleks väga üldistav, ühemõtteline, lühinägelik ja
kohati lausa vägivaldne teguviis.
Ja veel lisan kohe ära, et küsimuse peale suudaksin kirjeldada vaid neid kodanikke, kes elavad siin, Aquitaine Gironde ja Landes' departemangus
ning järgnev jutt ei pruugi üldsegi paika pidada või käia mõnes teises Prantsusmaa maanurgas pesitsevate inimeste kohta. Näiteks
Akvitaanias elab vähemalt 11 erinevat etnilist gruppi inimesi, keda mina mitte kuidagi ei suruks ühe rahvuse alla sõnaga - prantslane. See ei oleks
lihtsalt õiglane. Mis siis et nad suhtlevad omavahel ühises riigikeeles, aga kuidas teile oleks meeldinud, kui punavõim Eestimaal edasi kestaks ja
teid kõiki välismaalaste suus näiteks sovjeetlasteks(!) kutsutaks?
Seda peab iga lugeja arvestama, kui tal on kunagi tekkimas võimalus astuda kodueestist nii kaugele Euroopasse, et näha Biskaia lahe kallast ja
tunda oma jalge all oleva maailmajao üht pikimat liivaranda.

Siinne kohalik, pärismaalane (ütleme siis nii) on ülilõbus, sõbralik, võõrasse üsnagi hea suhtumisega olend.
Näkku kirjutatud rahvuslikke erinevusi on teadmiste ja kogemuste puudumiste tõttu keeruline välja lugeda, aga algpäritolult kreeka või hispaania
verega rikastatud rahvast liigub ohtralt ringi (ninad, silmad, tume nahk ....). Ja ega tegelikult ei saagi ma kunagi aru saama, kes on kes, sest aeg
siin viibimiseks on liialt lühike olnud. Selle viie kuukese, olematu keeleoskuse ja vajaliku teabematerjalita (korralik netivõrk näiteks) ei õpi
suurt midagi.
Mul on südamest kahju, et ei oska nendega suhelda, sest keeleoskus piirdub neil vaid prantsuse omaga ja seegi on tegelikult väänatud, muutunud
dialekt täpselt samuti kui võrrelda eestimaist kirjakeelt võrokeste või saarlaste suust kostvaga.
Siiski, leidub inimesi, kes tänu oma tööle ja sellest lähtuvaile vajadustele peavad elus suhtlema ka välismaalastega ning on seetõttu haritumad ja
õppinud ära inglise keele. No ja kui sellise siinse onu või tädi otsa satud, kes sinu inglise-keelsele küsimusele üht-teist arusaadavat oskab vastata,
siis on rõõm mõlemapoolne ja juttu jätkuks kauemaks, kui vaid aega rohkem oleks....
Üks taolisi väheseid, kellega on kujunenud mingisugunegi side, võib vist öelda juba ka et sõbralik suhe, on seesama umbes minuvanune mees,
kelle perekonnale (täpsemalt sugulastele) kuuluvatel maadel olevaid männikuid me korrastame. Temalt olen saanud mõningaid vastuseid siinset
kohalikku ajalugu puudutavaile küsimustele ja samuti on just tema toonud minuni selle maakoha metsanduse ja jahinduse eripära nüansid
(muide, parandasin ka eelmises postituses olnud Aquitaine nime kohta käiva faktivea ja seda tänu Stanislas'ilt saadud täpsetele materjalidele).
Kahjuks on ta aga väga hõivatud ning korralikku pikka keskustelu pole veel kordagi suutnud saavutada - aega ei jätku, ei minul ega temal. Tuleb metsa,
annab uued ülesanded ja jõuab vastata vaid mõnele küsimusele ning läinud ta ongi - uuele objektile, et vaadata kuidas seal asjad kulgevad...
Pealegi ei ole selline mööda metsi trampimine üldsegi mitte tema põhitöö, vaid Klausi nimelise loodusõnnetuse poolt pealesurutud lisaülesanne.

Kohalik rahvas oli peale teist ilmasõda täiesti tavaline maainimene. No midagi sellelaadset, milline oli keskmine Eestlane viimati
paarkümmend aastat tagasi kui meie maal kihas veel maaelu ja omi viimaseid hingetõmbeid tegid vägisi pealesurutud kollektiivsed suurmajandid
kolhoosi-sovhoosid. Suuremad linnad Bordeaux, Mont de Marsan, Bayonne, Biarritz, Dax jne... tuksusid vaikses rütmis ja kogu regiooni toitsid
põllu-, piima- ja lihasaadustega maainimesed.
Täna on olukord totaalselt muutunud. Külad, väikesed maalinnakesed ja kohati ka talumajapidamised on jäänud tühjaks, absoluutselt lagedaks,
inimestest vabaks. Hingedekülad, nagu suvel mainisin.
Majade hoovides pole näha kedagi askeldamas, uksed-aknad on luukidega suletud, hoonete ümbruses lokkab korratus, niitmata on kole umbmalts,
pügamata hekid ja puud-põõsad... Väga kurb vaatepilt ja sugugi mitte võõras neile, kes käinud näiteks Kagu-Eesti maadel.
Inimesed on põgenenud. Lahkunud oma põlistest kodukohtadest, kus nad sündisid ja kasvasid ning tänu tehnika arengule suundusid suureks saades
parema elu otsingule - linnadesse, kus töökäsi ootasid suured tehased ja vabrikud: Peugeot, Renault, Airbus jne. Vaid nädalavahetustel naasevad
mõned pered isamajja, et nautida vaikust, kõpitseda netuke siit-sealt lagunemakippuvat....
Täpselt samamoodi nagu nüüd Eestimaal suretatakse jätkuvalt välja väiketootjat, on siin kogu maamajandus koondunud üksikute suurte
farmipidajate ühise mütsi alla ning tavaline maakast kuuelehmapidaja võib tänu napakatele euronõuetele ja dumpingkokkuostuhindadele
oma piima vabalt kasvõi maanteekraavi kallata....
Poehindu uurides tundub lausa müstiline fakt, et näiteks kohalik viinamari maksab tips üle nelja euri per'kilo(!) samal ajal, kui Itaaliast eksporditu
olen kätte saanud ka 99 sendi eest. Tomat, kartul, kurk ja muu söödav aiajuurikas mis ometi siinset kliimat ja kasvutingimusi arvestades peaks
olema pea pool aastat jutti omalt põllult nopitav, on võrreldes kodueestiga samuti tükk maad kallim.
On's see Eestimaa tulevikupeegel? Mine sa tea .....

Autod, liiklus.

Selle asjaga tundub siinkandis kõik korras olevat. Vähemalt see osa, mis puudutab maapiirkondi, kõrvalteid. Mõnus, rahulik on kulgeda.
Üliharva kohtab erilisi hulle uljaspäid, kes teevad ohtlikke möödasõite. Liigutakse ühtlases teeoludele vastavas ohutus tempos ja kui mõni juht peaks
omas aegluses teistele jalgu jääma, siis võtab ta viisakalt kõrvale tehes ruumi taganttulijale või lisab kiirust sinna lubatu piirile, kus teisedki
kulgevad ja sujuv sõit jätkub.
Kiirteel on natuke teistmoodi ja häirib fakt, et möödasõidule siirdutakse liiga vara kattes sel moel asjatult pikaks ajaks kinni teine, pärirada.
Saksamaal näiteks trahvitakse taolise teisel rajal laiutamise eest üsnagi kobedate summadega, siin aga peetakse niisugust tempu vist täiesti
loomulikuks, sest isegi vasak suunatuli jäetakse pikkadeks kilomeetriteks vilkuma hoolimata sellest, et esimesel real paiknevate aeglasemate
masinate pikivahed on mitmed-sajad meetrid ja sinna naastes järgmisele autole sappajõudmiseks kuluks mitu minutit vaba kulgemist.
Jah, kord istunud teisele reale, lülitanud sisse vasaku suunatule antakse teinekord sedaviisi minna kümneid ja kümneid kilomeetreid.
Mõni sort inimesi on lihtsalt selliseid, mis parata...
Linnaliiklus on tihe ja autosid palju. Mida väiksem mutukas sul tagumiku all on, seda õnnelikum sa oled. On parklaid kus minu VW bussiga pole
midagi teha - lihtsalt ei mahu joonte vahele niimoodi ära, et ise kah uksest välja saaks. No ja tänu sellistele parklatele ja liiklustihedusele on peaaegu
et võimatu kohata autot, mis oleks tehasekonditsioonis, st. mõlgivaba. Näiteks tol septembrikuisel õhtul, kui korraks Bordeaux'st läbi sai astutud,
pani imestama, et kuidas on võimalik üldse oma masinat parkida või seda teiste vahelt kätte saada ilma, et midagi ära ei lõhuks. Terve jõe kallas
oli piki teed olematute vahedega "ostukorve" täis pikitud.
Liiklust reguleerivad foorid on vägagi omapärased. Nimelt puudub ühes tsüklis kollane tuli. Seda on küll võimalik näha enne punase süttimist,
aga kui ootad rohelist tuld, siis seda värvi näeb järsult, ilma hoiatava kollaseta. Nähtavasti on sellega üritatud viia liialt varajase liikumahakkamise
risk miinimumini ja peab ütlema, et see on ka suurepäraselt õnnestunud.
Jalakäijatele mõeldud ülekäiguradasid ei tunnistata kuskil. Vahet pole, kas oled suuremas või väiksemas asulas, aga sellele kontrollimatu astumine
võib saatuslikuks saada. Isegi siis, kui autoga sebra ees peatud, vahib tee ületaja sulle imestunud näoga otsa ja alles viipe peale, et "palun, astu...",
teeb ta esimese argliku sammu, näole ilmub tänulik naeratus, käega rohmatakse sõbralik tervitus ja vaata, et laskub veel tänutäheks põlviligi....
Noh, see merci käib siin igalpool ette ja taha - kus iganes ja olen minagi ära õppinud selle kerge kurgu "ärri" seal keskel. Teine viisakas sõna
on bonjour ja jumala eest, vahet pole, kõiki tervitatakse. Mida väiksem küla, seda tihedamini. Houeilles's oli algul kohutavalt harjumatu,
kui majakesest möödujad kogu päeva vältel seda sõna meile ütlesid, aga soe tunne tekkis kohe - vahva.
Hmm, ja eriti vinge tervituse oled loomulikult siis ära teeninud, kui kolid oma metsamasinaga ühelt objektilt teisele, vaatad ülalt alla maasviibijale,
kes aukartusest teeserva seisma jäänud või annad teed järgijõudnud taganttulevale sõiduautole. Kõik lehvitavad sulle, justkui harverikangide taga
istuks keiser isiklikult - ohh jahh.

Eihh, lahe ikkagi kokkuvõttes. Vähemalt minu jaoks. Harjumatu, aga harjutav ja vaatame edasi, mis elul veel üllatavat varuks!
Juba on marketites müügil jõulukulinad - katoliiklik werk ikkagi enamjaolt ja kaugel need pidustusedki enam on....
Tahan näha, osa saada.

Pildil meenutus sügise kuumematest päevadest, mil valmisid taolised maiuspalad ja mida sai ise kah täiskuuöödel pisut "harvendamas" käidud.



[Muudetud: 10-11-2009 logman]Pilt

Kasutaja avatar
logman
Ladaklubi Liige
Postitusi: 3916
Liitunud: 29 Nov 2004 23:46
Asukoht: Mulgi ja Sakala vahel vibreerin
Autod: 1,3 "vasmjorka", 1,2 "kopeika", 1,4d vollwaagen
Kontakt:

#27

Postitus Postitas logman » 22 Nov 2009 17:37

Jutukesega on ikka nii, et kui midagi tarka ega sisukat öelda ei ole, võetakse ette ilma teema. Eks paotangi siis pisut seda uksekest.
Suvi läks nagu lugesite, aga sügis on ka siinmaal oma nime vääriline. Paar posti eespool sai mainitud Aquitane'i, kui veemaad ja seda ta on tõepoolest.
Kui suvel harveriga langil liikudes kirusin metsadesse tõmmatud sügavaid kitsaid teravate nurkadega kraave (milleks ja kellele neid tarvis?!),
siis nüüd on nad suureks abiks juhtimaks ära vett, mis vahetevahel töötegemist segama kipub.
Vihmasajud ei kesta enam minuteid, vaid nende pikkusi võib arvestada vist juba nädalatega. See on hoopis tundmatu, senikogematu,
kuidas siin seda niisutavat ollust nii palju ühe jutiga alla võib sadada. Ja maa - see tuhkkuiv liivane pinnas, vot tema peab kõik selle
valingu vastu võtma, ära seedima.
Oktoobri keskel viskas paar krõbedat öökülma ja juba pidin hakkama kõiki kaasatoodud riideidki selga ajama (meenutuseks, et algplaani järgi
pidi see tööreis piirduma septembri lõpuga ja talveriided puudusid), kuid nüüd on taas soe, kuid see-eest ilmad niiskemad. Elan Atlandilt tulevate
hoovuste hirmu ja armu all. Lihtne - maatuul tähendab karget hommikut, selget päikselist paarikümnekraadist päeva ja külma ööd,
läänest puhub seevastu kohale ööpäevaringse umbes +15*C ning loomulikult sajupilved. Lumi ja talverehvid on akvitaanlasele tundmatu teema.
Siinkandis sajab veel võrdlemisi vähe, kuid lõunapool, seal Püreneede meelevallas olevail Baski aladel on ju lausa hullumaja - aastas kallab
mõnikord üle 3000mm vett alla.... Aga see-eest ilus pidi seal olema, loodust mõtlen. Arvukad jõed, orud, mäed ning piirkonna majandus seisabki
enamjaolt kalastamise ja turismi sammastel.
Törts Püreneesid õnnestus endagi fotomasinasse salvestada. Suvel, mil juuli algul tekkis järsku vajadus külastada linna nimega

Irun teispool lõunapiiri ehk siis Hispaanias.

...No oli tarvis seal kokku saada ühe masinajuppe vahendava inimesega ja ühtteist hädavajalikku kiirelt osta, et töö jätkuda saaks.
Kahju muidugi, et ajaga väga kiire oli ja ringivaatamiseks suurt mahti ei jäänudki.
Hispaania on otse loomulikult hoopis teistmoodi maa. Juba ehitised on teised. Minu jaoks rõõmsamad, tujutõstvamad või miskt säärast....
Ei oskagi täpselt seletada, mis nende Prantsusmaa ehitiste ja tänavapildi juures häirib, aga miski see ikkagit on, sest teispool lõunapiiri see tunne kadus.
Selline maigutav tunne, mis on võrreldav üsna maitsetu borshisupi söömisega, noh kui sealt leemest on puudu pipar, sool ja loorber.... :D.
Ning mäed! Eluaeg on nad mulle meeldinud, niipalju kui mäletan. Eestis küll mägesid pole, õigus, on künkad, aga kui oled lapsepõlve nende vahel
veetnud, seal kasvanud, siis on nende pinnavormide nägemine justkui jahe briis, värskendus hingele nagu rannainimesele meri.
Iga ilmaga, igal aasta-ajal, igas asendis peavad nad olema mu lahutamatuteks kaaslasteks ja kui pole, siis lähen sinna, kus on - lapsepõlvemaile, vaatan, lasen hingel
laulda...
Igatahes jah Püreneedes elaksid justkui suured paharetid, kes kõik sajupilved kinni püüavad ja maa peale tühjaks väänavad. Varahommikul
Hispaaniasse jõudes oli kohati tegemist, et ringteedel autot kinni hoida - väga sileda kattega on seal need asjandused ning niiske asfaltkatte korral
ka salakavalalt ülilibedad.
Egas mõistagi muud targemat lisada, kui et mõnetunnise külastuse jooksul sai veel üpris kiirelt selgeks, et poes sisseoste tehes jääks raha tunduvalt
rohkem alles, kui sama kaupa Prantsusmaalt ostes.

Neli päeva tagasi tööpaigal tehtud varahommikune pilt ka illustreeringuks:Pilt

Kasutaja avatar
SexSix
Foorumi kasutaja
Postitusi: 2328
Liitunud: 22 Juul 2007 17:18
Asukoht: Viljandimaa
Autod: 013

Prantsusmaa...Hispaania.

#28

Postitus Postitas SexSix » 22 Nov 2009 20:05

Vaata Prantsusmaa on Suur Riik ja prantslasel pole vaja teada uhtegi muud keelt. Sama kehtib ka Hispaania kohta.
Andorra...keera rooli ka sinnapoole!!!
Ilm...vihma pohjuseks soe meri nagu ka Norras. Paar paeva tagasi hakkas seal juba teid ara uhtuma...kirik oli vee all...soidukas soitis maaanteel nii sugavasse vette, et stanged ja tuled lendasid kuljest. Eks need Pureneed suruvad niiske ohu kokku ja siis sajab, sajab ja sajab.

Kasutaja avatar
logman
Ladaklubi Liige
Postitusi: 3916
Liitunud: 29 Nov 2004 23:46
Asukoht: Mulgi ja Sakala vahel vibreerin
Autod: 1,3 "vasmjorka", 1,2 "kopeika", 1,4d vollwaagen
Kontakt:

#29

Postitus Postitas logman » 06 Dets 2009 17:41

Andorra - pole paha ja see mõte kummitab juba ammu-ammu...
Ühesõnaga, ootame mis aeg sellest mõttest arvab. Endiselt. :D


Aga nüüd 24.novembri muljeid ehk seletuskiri Via'le selle kohta, miks ma ei jõudnud LK liikmete üldkoosolekule :D:
--------------------------------------------------

Varahommik, kell vaevalt pool kuus, kui paarimees uksele koputab.
Noniih, nüüd siis taas vaja teekond ette võtta. Ja jälle sinnasamasse, kus eelmises postituses põgusalt viibisin.
Mis seal's ikka - bussiku kütusepaak sai juba õhtul nii ehk naa silmini täis nõristatud, jäänud vaid vannitoas silmnägemiselt öise une jäänused
likvideerida, köögis mõned võileivad teega kõrist alla loputada ja Uza poole ratsutama hakata.
Uza jääb marsruudilt küll mõned kilomeetrid kõrvale, aga minema peab nii ehk naa, sest selles külakeses pesitseb jällegi väike kamp meie
kaasmaalasi ning järelkäru, millega suve hakul Prantsusmaale saabusin, tuleb just sealtsamast taas sappa haakida.
Päeva plaan näeb ette liikuda üle lõunapiiri "kuskile" Hispaaniasse, võtta sealt lastiks "mingisugune" vastsoetatud kasutatud harveri lõikepea, ja
toimetada see enda valdustesse. Miks? Sest senini truult teeninud 150Supreme jõudis finishisse ja vajab pikemat kohendamist, niikaua peame
kuidagi läbi ajama tollesama, väiksema "hispaanlasega", mille järgi nüüd suure õhinaga tõttamegi.

Uza'st startides ei saa päikesetõusult silmi - pilt lubab võrratut päeva. Ja nii ongi - saame saatjaks pilvitu, pimestevalt sinise taevalaotuse ning
kirka kuldse päikesepaiste.
Enne Bayonne linna piiridesse jõudmist selgub lõpuks ka sihtkoht. No mis ta nüüd tegelikult niiväga selgubki, aga telefonisse saabub pealikult teade,
mis sarnaneb rohkem koodsõnumile:
Electrohidrofor, carretera leon astorga km 7.2, 24198 la virgen del camino.
Ole nüüd mees ja mõistata.... :P
Tillukese pusimise peale leiab TomTom isegi miskise sihtkoha, aga vau!, pea viissada kilti hetkeasukohast eemal, kuskil Hispaania põhjarannikust
mõnisada kilti lõunapool.
Kõneaeg kallis, ei hakka telefonitsi rohkem küsimusi esitama, jätkame ettevõetud tegevust - jälgin, tallan, vahetan, näitan ja keeran... mõttega, et
küll aeg ise abiliseks asub nagu siin maal olles too tõsiasi täielikult, veatult senini on toiminud (Fakt!) ja kõik läheb hästi.

Biarritz'ist (väga shef rand muide ;) ) nõks edelapool on võimalik otse autoaknast viivukest aega jälgida ookeanilainte mängu, kuid seekord saan
õigel ajal piduripedaalile vajutatud, rooli paremale keeratud ja maandumegi peale Bidart'i nimelist külakest otse lainete piiril asuval
parkimisplatsikesel. Tärkav päevakuumus tagant tõukamas, hingame paarkümmend minutit ookeanivee soolast hõngu ja täiendan mõne
sügisese ülesvõttega niigi poole aasta jooksul ülepea kasvama kippuvat pildialbumit.

Hendaye linna kagu- ja Iruni oma miskised kirderajoonid saavad kokku Bidasoa jõel, mis omakorda jagabki selle mandriosa minu marsruudile jääva
silla kohalt kaheks - Hispaaniaks ja Prantsusmaaks.
Tolliga on õnneks tavalist tasuta kitsast ussirada mööda sõites kõik korras, ehk siis neil kahel korral, mil
konkistadooride riigis jala maha olen saanud, on puudunud õnneks igasugune shmonnimine. Mõnede kaasmaalaste suust aga, kes piiri ületanud
tasulise kiirtee oludes, on kostnud nurinanoote, mis omakorda tekitatud läbituhnitud autosalongi negatiivsest kogemustest.

Irunist San Sebastian'i liikumine on vaevaline, aga põnev. Tasuline tee huvi ei pakkunud, tean vaid seda, et kui jätkata kasutades maksustamata rada
ja nimetatud linna jõudes pruukida edaspidi Autovia Del Norte nimelist kiirteed ehk siis suunduda Andoain'i poole, lõunasse, saab silm näha
vägagi kauneid mägesid, orge ja huvitavaid tuulte poolt graniit- ja liivakivikaljudest vormitud looduslikke kunstipäraseid pinnamoodustusi.
Teel kohtab ka tillukesi parklaid, -taskuid, milledes peatumiseks peab olema muidugi väga tähelepanelik, aga usun, kes väga tahab ja suudab,
saab vajaliku ajavaru olemasolul kindlasti neis peatumiseks õigel ajal hoo maha võtta, et jäädvustada kogu eluks mõni kena pildike Püreneedes
loodusega toimuvast.
Autojuht, kes silmailu ei otsi, võib aga suurepäraselt testida, kui kõlbulikud on tema suurel kiirusel erinevate raadiustega kurvide läbimiseks
vajaminevad sõiduoskused...
Ettevaatust(!), sest treenimata uljaspead leiavad sageli endid oma mahakantud plekihunnikuga teepiiretest ja nii mõnigi
romula jääb kenasti otse marsruudile :D.

Villabona - Tolosa - ja sealt rohkem edela poole liikudes ehk siis Alsasua kohal keerasime bussi nina läände, Vitoria-Gasteiz suunale.
Samal rajal jätkates muudab senine Põhjatrass nime ja läheb sujuvalt üle Carretera Madrid-Irun'iks.
Burgos linnast möödudes muutub maantee Autovia Camino De Santiagoks ning mõned kilomeetrid Ruta De La Plata'l liikudes jõudsimegi oma
vaata et kaheksatunnise tripi lõpuks La Virgen Del Camino'sse.

Teel sai nats nuputatud ja tegeldud
sõnumikoodile lahenduse leidmisega:
Carretera - selle nimetuse peale hakkas tasapisi peas olev hallollus end liigutama ning sundides aju intensiivsemale mõttetegevusele selgus, et päris
hukas too elund vist veel ei olegi.
Kokkuvõttes lihtne - carretera peaks siis tähendama trassi, La Virgen Del Camino on linn, mille navi sihtnumbri järgi leidis ning
Leon Astorga veel miskine teine, omaette linn. Pannes nüüd koodi kokku sain tulemuseks, et meie lõpp-peatuseks on firma Electrohidrofor,
mis asub La Virgen Del Camino kekusest 7,2km kaugusel Leon Astorga suunal :). Kena, aga kontrolli!....

...Ja nii peatangi bussi ühes suvalises La Virgen Del Camino tanklas, võtan müüjaonul lipsust kinni ja peale seda, kui selgub, et järjekordne
suure rahva poeg ei mõika inglise keelest ööd ega mütsi, näitan talle telefonisse saabunud, juba eelmisest korrast tuttava, Irunis pesitseva
hispaanlase Emilio poolt kokkunäpitud sõnumi koopiat.
Tanklatöölise nägu muudab seepeale tooni ja minu õnneks positiivses suunas.
Väga lahke onku juhtub olema. On näha, et tahab kõigest hingest aidata, aga jääb selle tegevuse juures üksinda hätta, ehk siis tema teadmised
piirduvad sellega, et oskab vaid viibata Leon Astorga suunale, Electohidroforist pole aga suurt miskit kuulnud...
Õnneks tuleb aeg meile appi (nagu päris alguses sai öeldud, nii läks selgi korral...) ja tanklasse saaabuvad kaks imeilusat noort tüdrukut.
Lugeja ei usu ja eks ta ongi inimesele, kellega midagi sellist varem pole juhtunud, mis minuga mitmeid kordi sel reisil siia
kaugetele maadele, justkui muinasjutt, aga...
...kohe selgub, et ka need kenad näitsikud ei suuda suurt midagi inglise keeles vastata. Aga kui nende kasutada olev CheviAveo saab tangitud,
on juht nõus meile lahkesti teed juhatama ja nii kimangi plikadele oma volkariga järele, ise omakeskis paarimehega itsitades, et nüüd veetakse
meid kuskile getosse ja jäetakse trussikute väel aiaveerde vedelema... :D.
"Inglikesed" peatuvad, aga vastupidiselt meie hirmsale getokartusele hoopis asulapiiridest pisut väljas
mingisuguse suvalise mööblipoe ees, väljuvad autost ja suunduvad hoonesse, mis hilise kellaaja tõttu juba tegelikult suletud, omi asju ajama.
Mis värk!?
Tegelikult polegi mingit muud värki, kui et oleme meiegi eesmärgile jõudnud - tõsiasi on see, et too kauplus asub Electrohidroforiga
ühes ja samas majas. Õnneseened!? :) Ju siis, järjekordselt.

Tagasi Capsuses juba uue päeva hakul umbes poole kahe paiku. Vajun väsinult voodisse, näpin unise peaga sooja andva radika lüliteid ja paari tunni
pärast lõdisedes ärgates saan tehtud veast aru.... :sein
--------------------------------------------------------------------------------------

Pikk jutt teadagi, mis jutt, aga nats kannatust ei tee kellelegi paha, nii et lugege lõpuni.
*1200 kilti rutakat tormamist edasi-tagasi. Tasus end ära? Arvan, et jah, minu jaoks küll.
Mägedes sõitmine on muidugi omaette elamus ja sellel pikemalt ei peatu, võrreldav kardirajal tuttava võristamisega.
Loodus - võrratu! Kahtlemata ja eriti siis kui midagi taolist pole varem näinud. Kahju, et jälle aega ei jätkunud - palju kenasid kohti-objekte jäi
kaamerasse jäädvustamata.

*Inimesed - toredad, lahked, vastutulelikud. Need, kellega teel suhtlesin, kindlasti.
Isegi siis, kui me ei saa teineteisest sõnakestki aru ja hispaania keel tundub voolava vee vulinana,
oskavad, tahavad ja suudavad nad sulle midagigi vastata, selgitada, juhatada niimoodi, et sa lihtsalt saad neist aru. Pead saama.
Ja millised tüdrukud - võiks armuda, silmapilgust, uskumatult kenad. Vähemalt nooruses. Ei tea kuidas nad hiljem välja paistavad ja ausalt
öeldes, ei tahagi niiväga teada...

*Maaelu ja rahvas - kiire hetkemulje põhjal:
Tundub, et inimene on töökas. Selles piirkonnas kindlasti. Oli näha, et ta teeb tööd - põllud küntud, saagid koristatud, mõnel väljal tegevus käimas,
traktor kündmas. Pole nii nagu siin, Prantsusmaal, hingede külad.
Õhtul, tagasiteel, kõhud tühjad suundusime suvalisse asundusse et midagi hamba alla saada ja leidsimegi maja, millel kiri Restaurante.
Nooh, astume sisse ja ....
.... Vinge meestehord täissuitsetatud ruumis laudade taga doominod plõksimas...
Restost asi muidugi väegade kaugel, rohkem sarnanes õllesaalile too urgas. Väsinud olemisega müüjannalt saadud tshekid loobitud otse
sinnasamasesse maha baarileti ette hunnikutesse suitsukonide, kasutatud hambatikkude ja muu pahna sekka. Igal vennal pläru või sigarijunn
hambus, aga ise nii rõõmsad, elevil, mängust haaratud. Õllesed, veinised, kuid mitte lällutavalt purjus. Noored ja vanad.
Prantsusmaal seda ei näe. Pole võimalik näha. Sest siin pole midagi sellist. Pole inimesigi kes midagi sellist korraldada võiksid. Nädala hakul,
esmaspäeva õhtul - seda enam, ennekuulmatu!
Taganesime uksest välja - ei saa siitmajast küll süüa...
Külavahel jalgpalliplatsil kari lapsi ajamas taga nahkset vutikera. Võib-olla igalühel neist peas unistus saada mängida mõne oma maa klubi
meeskonnas... võib-olla...
Küla ise asus lagedal väljal, põldude vahel. Sarnanes planeeringult kroonuteenistuse raames Venemaal viljakoristustöödel nähtuga. Täpselt
samamoodi nagu seal, Uudismaa avarustes, oli ka sel, Hispaania omal peatänav, keskväljak, klubihoone (restoran) ja arvukad kõrvaltänavad.
Asfalteeritud, üsnagi viisakas, majad eranditult punasest savisest kärgtellisest ja no nii kokku surutud, et kui üks süttiks, poleks enam teisigi.
Venes olid asjad loomulikult teistmoodi (mullane kate, mis vihmaperioodil läbimatuks mülkaks muutus ja puidust kokkuklopsitud vildakad
onnid), aga mingisuguseid paralleele saab igal juhul tõmmata. Sama ikka, olemuselt, raamidelt, kuid justkui saja-aastase ajanihkega. Euroliku
hispaania kasuks.

Suundusime lähimasse tanklasse ja krabasime õhtusöögiks kaks kuiva saiajunni, mille vahele mõned lõigud salaamit torgatud ning loputasime
selle olluse kuidagiviisi piisa kohviga kõrist alla, et siis kiirelt vehkat teha - päike oli loojumas.

Tankla söögikohas leti ääres vedeles tsiklitüüp, kiiver lohakalt sinnasamasele letile visatud, omaette surnud punkti põrnitsemas, pläru tossutamas ja
kohvitilgakest joomas...
Sisenes nahkjopes ja heledates viigipükstes vanem mersumees, üle püksirihma ripneva veninud kõhuga härra, kuldne klots sõrmes, sigarijunn
hambus. Tellis õlle, rüüpas sealsamas leti ääres, helistas kellelegi, popsis sigarit....
Kõrvallauas keegi noor ratastoolis tüdruk lehte lugemas....
Nurgas miskine onku müntidel toimivat arvutit näppimas, netis surfamas....

*Teeninduskultuur - null, zero, nothing....
Ei mingit cracias't ....

Kokkuvõttes natuke masendav, räpane, aga samas on nad seal ikkagi rõõmsad, uhked oma maa üle, vahvad omamoodi.
Mis siis, et harjumatu, peabki olema. Meie kultuur pärineb mujalt, me oleme liiga erinevad, meie oleme meie, nemad on nemad - peab mõistma
ja hea kui seda suudad. Parem sulle, parem neile.
On's meil neilt midagi õppida või neil meilt? Ei tea... , ja kas tasubki teada... - mine võta kinni...
Eks omad järeldused tegin ma nagunii, aga siin neid ei eksponeeri, jätan endale. Palju on positiivset, midagi ka negatiivset, aga eks
igaüks tehku ja vaadaku ise, kui kunagi sinnakanti satub, et mida ta sellest kõigest arvab.
Ma ei taha luua eelarvamusi ja teadke, head lugejad, et kui keegi loob teile neid, õigemini loote neid ise teistelt inimestelt kuuldu-, neilt saadud info
põhjal, siis ärge mitte kunagi laske neil (eelarvamustel) endi üle võimutseda. Minge, vaadake, kogege ise, kui võimalus tekib. SEE tunne on ülim!
Ja Hispaania ON seda vaatamist väärt. Uskuge, eelarvamust loomata.

Album tollest päevast...

Kasutaja avatar
logman
Ladaklubi Liige
Postitusi: 3916
Liitunud: 29 Nov 2004 23:46
Asukoht: Mulgi ja Sakala vahel vibreerin
Autod: 1,3 "vasmjorka", 1,2 "kopeika", 1,4d vollwaagen
Kontakt:

#30

Postitus Postitas logman » 15 Dets 2009 12:41

Juba paar päeva elan vaikses jõulueelses meeleolus.
Suuremat tööd sel aastal vist enam ei antagi ning nüüd tundub, et on lõpuks ometi taas ringivaatamiseks mahti.
Eile tegin pealelõunal üle pika aja tillukese tiiru mandri- ehk idapool. Olles ennem ajukoore aluse varustanud mõningate teadmistega siinsetest lossidest-kindlustest sai mõne tunniga kolm neist ülejäänud paljudest läbi kapatud.

Mõnikümmend tundi veel ja tuleb teised kaasmalased kodupoole saata ning siia, Capsusesse, jääme peremehetsema vaid mina ja Heili.
Eks vaatame ja ootame, mida ajal meile eelseisva vaba 20-ne päeva sisustamiseks varuks on .....

Seniks võib vaadata, kuidas päkapikud kohalikke hooneid ründavad:Pilt

Kasutaja avatar
logman
Ladaklubi Liige
Postitusi: 3916
Liitunud: 29 Nov 2004 23:46
Asukoht: Mulgi ja Sakala vahel vibreerin
Autod: 1,3 "vasmjorka", 1,2 "kopeika", 1,4d vollwaagen
Kontakt:

#31

Postitus Postitas logman » 18 Dets 2009 17:58

Õnn.
Kui palju ja mida on inimesel selleks tarvis, et õnnelik olla?
Mis on üldse õnn ja kas see on midagi kombitavat, käega katsutavat?
Raha, asjad?
Igasugused ASJAD, millega end ümbritseme, mida elamisse muretseme?
RAHA, mida asjade omamiseks kulutame, raha, mille nimel tööd teeme, mille nimel osaleme petuskeemides, reedame äripartnereid,
-kliente, sõpru....?



Eilne päev algas nagu tavaliselt. Nii tavaliselt, nagu iga siin veedetud päev ikka alanud on. Lihtsalt. Ootuses.
Ootuses, et mida täna ajal pakkuda on ....
Ja pakkuda on paljutki, alati. Näiteks võinuks võtta rattad alla ja sõita Mont de Marsani, et kulutada seal raha. Teha end jõuluostudega
mõnes poes toda plastikkaarti läbi kassapilu tõmmates õnnelikuks - osta asju.
Ei. Täna mitte.

Tubased toimetused tehtud, istusime bussikusse ja sõitsime hoopis Belhade külakese suunas, et teha tilluke käik metsade vahele.
Eesmärk oli endine - õnne leidmine, jõuluõnne leidmine.
Ja nii naasesimegi Capsuse majakesse, kaasas kaks kena rohelist seltsilist, kellega koos eelseisvad pühad igati väärikalt mööda saata. Nagu kodus,
Eestimaal, juba aastakümneid olen teinud.
Ilma jõulupuuta ei ole ka jõule. Iseäranis siin mitte. Vahet pole, milline see puu on, tähtis on, et ta on olemas ja et ta on just jõulupuu.
Isegi siberi laagrites oli eestlastel oma jõulupuu, isegi merel triivivatel laevadel on eestlastel jõulupuu.
Kasvõi puuklotsidest kokku klopsitud või traadist väänatud, aga see on just nende jõulupuu, mille autoriks meisterdajad on - nende puu.
Siin maal ei kasva kuusk. Ma ei tea miks, aga teda lihtsalt pole. Poes on. Sisse toodud kuskilt Hollandi-, Saksa- või Taanimaa istandusest, võib-olla
ka kuskilt Prantsusmaa põhjapoolsemast provintsist... :puzzled (?). Ja sellise jämedavarrelise kunstlikult ülespush'itud kuuse raha eest kojutoomiseks
minu käsi ei tõuse.

Niisiis - selle aasta jõulupuuks sai mänd. Pikkade pehmete okaste ja üüratute käbidega varustatud merimänd.
Kaunistusi loomulikult pole, aga üht-teist on masina varuosade kastist alati võimalik leida või oma kätega valmistada.
Ja nii saidki õhtuks mõlemad puukesed ehitud ning nüüd võib rahulikult jõuluvana oodates seda vaikset aega nautida.

Tänane öö tõi veel ühe üllatuse, mille osaliseks saamisest meid Houeilles'i naabripere oli hoiatanud.
Tormiaastatel pidi see tavaliselt juhtuma...
Läbi une kuulsin, kuidas miskit rasket katusel trummeldab. Ruttasin välja kaema ja mul oli õigus - vihm see polnud.
Jess! :) Lõpuks ometi!
Neli päeva paari miinuskraadise karge päikselise ilmaga õnnistanud taevataadike oli vallatule eesmärgile jõudnud.
Sadas. Raskeid, vesiseid lumeräitsakaid aina tuli ja tuli ning uuesti end voodisse sättides uinusin üheinsa sooviga - kestaks see kõik
vähemalt hommikuni.
Kestis, kuramus. Ilus on, õnnelik olen.
Valge maailm on ilus. Vihaku meie, põhjamaalased, seda valget ollust kuipalju tahes, aga ilus on.
Ja õnnelikud oleme. Justkui väikesed lapsed.... Lõunamaalase silmis kindlasti.

Paadunud põhjamaalasi kindlasti ei huvita, aga ikkagi -
Pikem pildirida siinsest haruldusest....

Kui palju on õnneks tarvis?....


[Muudetud: 18-12-2009 logman]Pilt

Kasutaja avatar
logman
Ladaklubi Liige
Postitusi: 3916
Liitunud: 29 Nov 2004 23:46
Asukoht: Mulgi ja Sakala vahel vibreerin
Autod: 1,3 "vasmjorka", 1,2 "kopeika", 1,4d vollwaagen
Kontakt:

#32

Postitus Postitas logman » 25 Dets 2009 18:39

Aastanumbriks kirjutati 1910 ja kuuks märts,
mil prantslasest seikleja
Henri Fabre jõudis tolle aja kohta üsnagi hullu projekt-leiutisega katsetuste etapini...

Pilt

Fotol:
28.märts 1910.a. ja Etang de Berre järvele on suundumas esimene lendav paat "Le Canard" ("Part").
Ees ootab 600-meetri pikkune õhulend, mis paneb aluse lendavate laevade poole sajandi pikkusele tormilisele arengule muutmaks inimeste
reisimese, kaupade transpordi ja lennupostiveo mandritevahelise liikluse veelgi mugavamaks ja kiiremaks.


Tegemist ei olnud mehega - "aviaatoriga", vaid ta oli lihtsalt seikleja, avastaja, kel meeldis pead murda igasuguste uudsete, lihtrahvale senitundmatute
tehniliste lahenduste kallal. Laevade kered, -vindid, neist tulenevalt juba lennukite propellerid, -tiivad, nende kuju ja disain.... jne...
Tõsi, teda ei saa võtta lendavate laevade või paatide idee autorina, kuid kahjuks (või õnneks) oli just tema see, kes erinevalt Glenn Curtiss'ist
(ameeriklasest lennukite tolleaegne suur konstrueerija) jõudis "vee"ideest ja peatunud projektidest kaugemale - reaalsete katsetusteni, sellelaadsete
lennumasinate tootmiseni.
Ja peab mainima, et tema tegemisi kroonis edu.
Olgu muuseas selgitusena ära öeldud ka see, et tavainimesel tuleks vahet teha kahte liiki veest tõusvate ja sinna maanduvate lennumasinate vahel:
*Ühed on tänapäevalgi väga levinud vesilennukid (telikute asemel ujuvpontoonid, lennuki kere vett ei puuduta).
*Teised aga lendavad paadid või kogunisti laevad (sõltub mõõtmetest ja otstarbest), milledel need väiksed pontoonid/voolujoonelised õhupaagid
heal juhul vaid tiibade alla kinnitatud (maandumise stabiliseerimiseks) ja mille kere ujub vees, olles varustatud justkui paadi põhjaga...
Sisuliselt ikkagi tiibade, mootori ja vett mittepuudutavate lendamiseks mõeldud propelleritega varustatud paat/laev.

Henri Fabre sündis prominentses ja rikkas laevaomanike peres Marseilles's.
Tänu heale stardipakule, milleks oli pere toetav rahakott, ootas poissi korralik haridus.
Ühes kohalikus kolledzhis õppides sai ta laialdased teadmised tolleaegsest teadusest ja tehnikast, mida hiljem siis oma ujuvate lennumasinate
juures realiseeris ning konstruktorina patenteeris.
Tema poolt tehtud konstruktsioone ja tehnilisi lahendusi kasutasid oma lennukite juures ameerika vesiaviatsiooni pioneer eelnimetet' Glenn Curtiss
("Curtiss Aeroplane and Motor Company", tänapäeval Curtiss-Wright Corporation ) ja prantslane Gabriel Voisin - tuntud esimese Euroopas
valmistatud motoriseeritud ja 1-km pikkuse lennu koos eduka õhkutõusu ja maandumisega läbinud lennumasina loojana, hilisem 1920-1930
Voisin luksusautode tootja.
Eks see lennunduse ajalugu on loomulikult omamoodi kirju ja põnev ning lugeja võib huvi tekkimisel neid nüansse ja fakte edasi uurida,
aga keskenduks seekord natuke rohkem just lendavate paatide loole.
Olgu veel öeldud, et Henri Fabre esimene lendav paat -"La Canard" on leidnud väärika koha Etang de Berre järve kaldal olevas
Marignane lennujaamas. Marignane linna võib hõlpsalt leida Vahemere äärses Prantsusmaal Bouches-du-Rhone departemangus paiknevast Marseilles'i
sadamalinnast pisut loodes. Kes kunagi sinnakanti satub, siis kindlasti tasub võtta aega, et seda masinat lähemalt uurida.
Veel 1971. aastal võis Henri Fabre't kohata Marseilles'i sadamavetes oma jahil viimase elava lennunduse pioneerina seilamas.
Ta suri 101 aastasena, legendina...

Vaid õnnelik juhus on mind toonud lähemale noile lennumasinatele. Või veemasinatele - kuidas võtta....
Aastanumbriks kirjutati 1930, mil Biscarrosse'i küla juures paikneva järve kaldal asuvast mereasjandusega seotud poekesest otsustas keegi lennuinsenerist kodanik
Pierre-Georges Latecoere teha halli/angaari, kus valmistada üks suurim mandritevahele lendamaplaanitud laev. Laev, mis pidi ületama ookeane.
Ja sellest ajast muutus küla elu totaalselt.
Biscarrosse'i järve kaldale rajati korralik lennusadam, millest hakkas väljuma maailma eri paikadesse rohkem kui 120 vesilennukit ja lennulaeva.
Latecoere'i eestvedamisel pandi alus liinidele, mis hakkasid toimima Prantsusmaa ja Lõuna-Aafrika ning Lõuna-Ameerika vahel.
Siit lennati Dakari ja Buenos Airesesse, Natal'i ja Brasiiliasse...

Pilt

Pierre-Georges Latecoere asutas 1917. a. firma Latecoere company, mis eksisteerib tänapäevani Toulouse's nime all Groupe Latecoere ja on
laialdaselt tuntud lennukikerede ning -uste valmistajana. Näiteks Boeing, Airbus, Embraer ja Bombardier kasutavad selle firma teenuseid.

Kahjuks jäid lendavad paadid ja -laevad peale II Maailmasõda ajale ja kiirenevale tehnika arengule jalgu ning 1955. aastal Biscarrosse'i lennusadam
suleti.
Kuid õnneks leidus siin maal hakkajaid inimesi, kelle eestvedamisel loodi 1979. aastal nn. "Vesilennukite Muuseumi Sõprade Selts".
1980. aastal, mil Biscarrosse'i lennusadama asutamisest möödus 50 aastat, kogunesidki selle vastloodud seltsi liikmed ning sellest ajast
sai alguse tänase Euroopa ühe ainulaadsema muuseumi rajamine.

Pilt

Teadaolevalt on lendavate paatide ainsaks kasutajaks jäänud AirCanada. Edukad on need masinaid metsatulekahjude likvideerimisel.
Ja olgu veel öeldud, et laeva põhi, korralikult eeltöödelduna, tugevdatuna, kannatab maandumist ja õhkutõusmist peale veekogude ka kõrbes või
lumeväljadel (arktika, antarktika).

Täna siin enam lennukid ei lenda, vähemalt minu teada mitte.
Biscarrosse on tuntud rohkem puhkelinnana, mis asub kena järve kaldal ja paluks mitte sassi ajada ookeani veeres asuva Biscarrosse Plage nimelise asulaga.
Küll on aga võimalik väikese tasu eest külastada siin asuvat unikaalset muuseumi, milles saab ka prantsuse keele mitteoskaja hakkama.
Iga külastaja võib vaadata lühikest, umbes 20min. pikkust filmi saamaks aimu, mis toimus lennunduse ajaloos lendavate paatide ja -laevade
kõrvalharus.
Samuti saab iga külastaja mitmetunnise (pikkus olenevalt huvist loomulikult) ajalooreisi kaaslaseks mapi, milles kõikide eksponaatide
päritolu ja otstarbe kohta neljas euroopa keeles korralikud seletused.
Peamajast eraldi olevates hallides on lennulaevad, mis ootavad restaureerimist või on pooleli või ka juba täielikult lõpetatud, klantskihi saanud.
Minu jaoks igatahes ütlemata kihvt silmaringi avardav väljapanek ja ausalt, müts maha nende ees, kes trotsivad mereveest tingitud korrosiooni,
sukelduvad vetesügavustesse kadunud originaaldetaile otsinguile (sest palju lennumasinaid leidis oma huku II MS käigus) ja ei vannu ettevõetule alla.
Kui ekspositsioon vaadatud, ei maksa veel minekule kiirustada, sest natuke eemal, järve kaldal, on veel alles rajatised, mis möödunud kuldaegu
meenutavad. Aegu, mil ülimugavateks tehtud reisisalongides sai nautida Atlandi lainete kohal, ilmast sõltuvalt loperdavates või liuglevates lendavates
laevades, tuhandete miilide pikkusi meeldejäävaid reise.

Ja nüüd muuseumisse, virtuaalselt...

[Muudetud: 25-12-2009 logman]

Kasutaja avatar
logman
Ladaklubi Liige
Postitusi: 3916
Liitunud: 29 Nov 2004 23:46
Asukoht: Mulgi ja Sakala vahel vibreerin
Autod: 1,3 "vasmjorka", 1,2 "kopeika", 1,4d vollwaagen
Kontakt:

#33

Postitus Postitas logman » 26 Dets 2009 17:26

Jõulud - ilus aeg alati, kusiganes ise ka ei viibiks.
Sel aastal tegime jõululaupäeval tillukese tiiru linnas nimega....

Bordeaux.

Kui kevadel veel Viljandi külje all Pinska töökojas masinat eelseisvaks prantsusmaiseks suvetööks ette valmistasin, siis paarimees, kuuldes
esmakordselt selle linna nimetust - bordoo, tormas õhtul kohe netti ja ei leidnud midagi.
Lõi maailmade atlase lahti, tuhnis mööda Prantsusmaad ringi ja .... - jälle mitte kui midagi :P.
Noh, sai ta siis sel moel omad esimesed triibulised, sest ei oskanud arvestada siinses keeles oleva kirjutatava ja loetava teksti eripäraga - hääldus ju
hoopis teisest puust kui meil, emakeeles kirjutatul :D. Klassika!


Tegelikult ütlevad kohalikud selle linna kohta kerge kurgu "ärriga" lausa bordeüü või miskit sellist...
Ja kuratlikult ilus on see linn, Akvitaania pealinn, mille meeriks tuntud poliitik, vähemalt nime poolest, Alain Juppe.

Tänaseks siis saadud paar korda põgusalt külastatud ja jõululaupäeval tegin taas ka mõningad pildiklõpsud, et teienigi, head lugejad, tuua
seda ilu, millega too lähim suurlinn öösiti oma külalisi säravalt võlub.

Esmalt muidugi üks peatänavatest, Victor Hugo nime kandev, mis ristub kuulsa füüsiku Pasteur'i nimelisega ja millel omakorda asub
Akvitaania muuseum.
Sealne ekspositsioon on üsnagi rikkalik ja kahe tunniga jõudsime läbi vaadata vaid esimese osa. Väljapaneku, mis algab päris-päris "nulliaegadest",
mil inimene, õigemini neandertaallane siinsetel aladel alles koopaelu elas.
Ei teagi, kas meil, eestlastel on millegi nii põhjalikuga uhkeldada, kui neil kohalikel siin...
Võib-olla on ka kuskil miskine muuseum meie vanast kunda kultuurist, aga mu jalge alla pole igatahes rada tolle hooneni, kus ta paikneda võiks,
sattunud. Kuigi arheoloogide ja ajaloolaste käsutuses olevat väljakaevamistel leitud materjali peaks piisavalt keldrites olema.
..."Koopaloomast" sai peagi agar kütt või põllumees ja metallide töötlemisega arenes idas paiknev Rooma mingil hetkel nii suureks, et tema
keisririigi päratud avarused ulatusid Atlandini välja. Nii sai siinsestki piirkonnast Rooma Impeeriumi provints ning minupoolne väljapanekuga tutvumine jäi
pidama kuskil paar sajandit ennem Prantsuse Suurt Revolutsiooni, rüütlite aega.
Rohkem lihtsalt polnud selles saalide rägastikus vaadata. Ja järgmisse labürinti jäi aja puudusel sukeldumata - muuseum suleti.

Hoonest väljudes ja paar kvartalit põhja poole astudes jõuame Pey-Berland' platsile, mida kaunistab St. Andre Katedral. Kirik, mida ehitati
järk-järgult aastasadu, seejärel vajas juba ümberehitamist ja restaureerimist ning mis paistab, et lõpuks ometi seisab mõned aastakümned
muutmata kujul.
Päris kenake on see katoliiklaste koloss, milles isegi jõululaupäevase teenistuse vapralt lõpuni ära vaatasime. Kuid lisan kohe, et
Kölni Dom on kenam, suursugusem, avaram ja kui St.Andre'le teeb poole tunniga põhjaliku tiiru peale, siis eelmainit Dom'i korralikuks külastuseks
koos torniturnimisega peab arvestama kahe- kuni kolmetunnise ajavaru olemasoluga.

Bordeaux's on hiiglama palju kenasid tänavaid. Ja üks lahe koht neist on Tourny allee. Siin korraldatakse igal aastal suur "jõululööming" -
laat, millel siis kohalik ja kaugemalt tulnud käsitööline oma kraami müüb.
Hinnad midagi ostma ei kutsunud ja liikudes sealt nõks maad ida poole, jõudsime välja Bristoli ja Munichi alleede vahele jäävale Quinconces' platsile.
Too pirakas tühjust täis plats ulatub Louis VIII nime kandva suurema maanteeni ja üle selle maantee on jalakäijaile ning muidu kena vaate nautlejaile
ehitatud puust kaarsild. On tõepoolest kena. Eriti õhtupimeduses, kui Garonne'i jõe teiselt kaldalt paistavad sajad eri värvi valgust heitvad laternad
ja üle jõe kulgev sild on samuti valgustuse osaks langenud.

Tagasi laada suunas liikudes ja sellest kirevast sagimisest osavasti kõrvale libisedes jõudsime välja Place de la Comedie'le. Siin asub
Bordeaux Suur Teater ja linna üks kahtlemata edevaim, eksklusiivseim ja kalleim hotell - Regent.

Bordeaux kesklinn koosneb enamjaolt vanadest, hästisäilinud heledast kollakast või hallist kivist ehitatud majadest.
Tänavatel on liiklus väga tihe, mis tähendab seda, et auto on targem parkida kuskile taskusse, mille eest raha ei küsita. Nii on hoopis mõtekam tegu
jätkata avastusretke jalgsi liigeldes, sest jalakäijale on jäetud piisavalt ruumi, mis mulle selle linnajao juures eriti meeltmööda oli.

Pole vist mingi uudis, et majade esimesed korrused on välja üüritud müügipindadeks, millede vaateakendel eputavad plastikust modellid uhke ja
megakalli pesu, riiete ja jalatsitega. Pikim tänav, mis mõeldud vaid jalakäijatele, Sainte-Catherine (pole minu aparaadist), lööb oma "kaubandusliku otstarbe" poolest
Euroopa rekordeid - 1,2km kuivalt ostlemise jaoks :P.
Miskisel tänaval aga jõuab vist ennem mitu korda maha surra, kui kõik seal müüdavad raamatud ühte hunnikusse
kokku kanda - mitmesaja meetri pikkune majaderivi, milledes ainult ja ainult raamatud müüa olid....
Kellade-ehete hinnad võrduvad keskmiselt pruugitud Audi või bemmi omaga ja on vist kah ainult vaatamiseks väljas :D. Minul tekkis
küll küsimus, et kas keegi neist poodidest miskit asjalikku kah ostab (osta jõuab) ja kui palju peab selliseid ostjaid olema (kas kaks tk. päevas?), et poepidaja ots-otsaga
kokku tuleks, st. renditava pinna eest maksta jõuaks. Igatahes, mehed, kui teil on hädasti tarvis käekella, mis aega näitaks ja natuke kena välja ka
näeks (sest kell on ju mehe ehe ja moemaailmas võrdsustatakse naise käevõruga), siis alla 2000.- euri siit küll midagi tarka ei leia :P.

Plaadipood, minu lemmik :).
A kas enam ongi, kui sisenedes sinna, Virgin Records'i firmapoodi, mis on suurem kui Viru Keskus, hakkab pea juba lihtsalt neid tohutuid riiuleid
nähes ringi käima :P.
Vähe sellest - müügil on palju selgaaetavat poppnänni (särgid-püksid-pusad...), iga bändi fännile oma nurgake ja kogu see maine paabel kõrgub läbi
kuue korruse, millede vahel lift vaibumatult üles-alla uhamas...

Ei jäägi muud tarka lisada, kui et peale kerjuste puudub selles rajoonis, kus mõned tunnikesed viibisin, suurem läbu ja kisa.
Loomulikult on hiliste tundideni avatud arvukad sööma-joomakohad, restoranid, vinoteegid ja no ausalt, sinu kaaslaseks on
ainult kultuurne, rahulik rahvas.
Lahe, tegelikult kah. Ja see, mis ma näinud olen, on vaid killuke nurgake tollest linnast, mis mulle, rahulikule metsafännile ja igasuguse meeletu sagimise
vaenlasele, imede ime (!) meeldima on hakanud...
Kohe hää tunne oli lõpetada selleaastane jõululaupäev Capsuse kaminasaalis laua taga, millelt ei puudunud ka verivorst, hapukapsas ega kõrvitsasalat.
Tänu Heilile :).
Kere oli nii hele, et pildile too koduselt kaetud kõhutäis ei jõud'ki :D :lol...
Oo, ja muidugi, kohalikus Belin-Beliet' poes oli jõlulaupäval müügil kogunisti musta leiba :o , mida krabasin kohe terve pätsijagu. Hää on, a kallis kah, siin maal ;).


Album.

[Muudetud: 26-12-2009 logman]

Kasutaja avatar
logman
Ladaklubi Liige
Postitusi: 3916
Liitunud: 29 Nov 2004 23:46
Asukoht: Mulgi ja Sakala vahel vibreerin
Autod: 1,3 "vasmjorka", 1,2 "kopeika", 1,4d vollwaagen
Kontakt:

#34

Postitus Postitas logman » 01 Jaan 2010 17:44

Aastanumber on vahetunud...

... ja saabunud päev, mil saab kuupäeva kirjutada nii, et pole tarvis teada rohkem numbreid, kui null, üks ja kaks :lol
01.01.2010. Imelik, veider...


Veider oli ka siinne aastavahetus. Väga veider.
Istusime autosse, läbisime kohustuslikud 70 kilti, et jõuda suure sündmuse toimumise ajaks päälinna, Bordeaux'sse.
Varem jõudsime, nagu plaanitud oligi teades milline võib olla tunglemine parkimiskohtade pärast.
Aga polnud miskitki tunglemist. Polnud õieti rahvastki.
Eks ta vähe hämmastav oli, aga just siin, Garonne'i jõe kaldal on toimunud tavaliselt 14.juuli ilutulestikud ja miks ei peaks siis aastavahetuse saluut just siinsamas toimuma?
Vaade oli suurepärane, taevas säras täiskuu ja vaid mõni hõre pilv takistas sel külmal valgusel omas hiilguses maani jõudmist.
Jahh, kõik oli ilus, aga mis puudu oli, see jäigi puudu olema...

Nadi.

Noh, hea, et sain vähemalt ennem, kui hoonete valgustus välja lülitati, mõned korrad fotoka katiku avamise nuppu vajutada.
Ei teagi miks siin maal see uus ja oodatud parem (alati arvatakse miskipärast sedaviisi) taolisel moel saabus....:puzzled

Nõrk!

Pilt

Pilt

Pilt

Pilt

Pilt

Pilt

----------------------------------------------------------------

Järgmine reportaazh tuleb igatahes sisukam. Paigast siin maamuna peal, kus viibisin oma mõtetes juba vaata et päris reisi alguspäevadest saadik.
Kuid kuhu jõudsin alles päris-päris möödunud aasta lõpus (ikkagi jõudsin :) ).
Andorra....

Kasutaja avatar
logman
Ladaklubi Liige
Postitusi: 3916
Liitunud: 29 Nov 2004 23:46
Asukoht: Mulgi ja Sakala vahel vibreerin
Autod: 1,3 "vasmjorka", 1,2 "kopeika", 1,4d vollwaagen
Kontakt:

#35

Postitus Postitas logman » 07 Jaan 2010 00:24

Andorra.

Kuni möödunud aasta lõpuni ei teadnud ma sellest Euroopa kääbusriigist mitte kui midagi. Nii võib öelda küll - null. Noh, välja arvatud ainult see fakt, et
Eesti vutikoondis paar aastat tagasi andorrakatele mõne värava rohkem sisse suutis taguda, kui nemad meile...:lol
Siia, Prantsusmaale saabudes kuulsin teiste kuttide käest, et kuskil lõunapiiril asetseb selline muinasjutumaa, kus poistele mõeldud mänguasjad
ehk siis elektroonikakaup ja veel miskit... ;) kogu omas laias ulatuses, pidi olema nii kuradima odav, et kui oma silmaga ei näe, siis ei usugi.
Hakkaski tasapisi peas kummitama mõte tolle imedemaa külastamisest ning möödunud aasta lõpus, mil võtsin välja oma elu teise muretu puhkuse,
õnnestus mitu kuud peas keerelnud idee teoks teha.

Andorra on tõeline kääbusriik, mis laiub vaid 468 ruutkilomeetril uppununa väga veidral moel Püreneedesse "kuskile" Prantsusmaa ja Hispaania vahele.
Jah, millegipärast on ta siin oma koha leidnud ja jäänud tänase päevani kahe suurriigi poolt lämmatamata. Võiks ju arvata, et temagi on olnud
samasugune võõrastele avatud tuulte tallermaa nagu meie Eesti, aga võta näpust.
Põhjus selleks on üsnagi veider ja meie jaoks kindlasti natuke raskesti mõistetav. Oleme ju harjunud, et kui sul on naabriks "suur vend" nagu
Venemaa või Rootsi või Liivi orduriik jne..., siis peab kindlasti nende suurte poolel eksisteerima vajadus "väike vend" mingil kombel alistada, muuta ta
oma käsualuseks. Kuid siin, Euroopa läänenurgas on kuni tänase päevani oldud pisut teistsugusel arvamusel ja seda just Andorra suhtes.
Õnnelikud on nood mägedes pesitseva riigikese kodanikud, sest nende vabadus ja iseseisvus on kestnud juba 732 aastat.
See toimus mingil septembrikuu päeval 1278. aastal (no ma ka ei mäleta, mind polnud kohal siis), mil ühelt poolt Prantsusmaa lõunaosas oleva Foix' krahvi
ja teiselt, Hispaanias Kataloonias asuva Urgelli piiskopi vahel sõlmiti peale mõningast jagelemist leping, millega sisuliselt rajati Andorra Vürstiriik,
anti talle piirid, -valitsemiskord ja tunnustati tolle suveräniteeti.
See leping kehtib tänaseni ning Andorral hoiavad kenasti silma peal vürstiriigi sisene valitsusjuht ehk peaminister (Albert Pintat Santolaria)
oma Orgude Peanõukoguga, Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy ja Urgelli piiskop Joan Enric Vives i Sicilia.
Veider, kas pole? Aga just tänu sellisele kaksikvalitsusele e. Hispaania-Prantsusmaa ja neid ühendavale kolmandale, kohalikule, ongi jäänud Andorra võõrastele
sissetungijatele alistamatuks.
Tõsi, 1934. aastal juhtus küll tobe seik, kus keegi, ma ütleks poolnapakas, venelasest seikleja Boris Skosõrev arvas enese olevat nii kõva selli, et kuulutas
end Andorra printsiks, aga no eks ta naerdi tehtud lolluse pärast välja ja vahistati vaata et koheselt. Annab ka nii loll olla, nagu too kübaraga vehkija
Boris I (ise ta end sedaviisi tituleeris) :D.
See väike seik väljaarvata, on muus osas Andorra elanikel läinud vägagi õnnelikult. Pole nad pidanud sõdima II Maailmasõjas ja riigike jäi puutumata ka
Hispaania kodusõjast.
Ahjaa, nimi arvatakse olla tulnud araabia keelsest metsa tähendanud ad-darrah'st või teise teooria kohaselt navarra sõnast andurrial e.
'põõsastega kaetud maa'.
Polegi nagu kuivadele faktidele muud miskit tarka lisada, kui et rahvaarvuks oli 2008. aasta andmetel selles imeriigis u. 84 500. Seda numbrit ei maksa
täna enam väga tõsiselt võtta, sest rahvastiku kasvukiirus on tänu viimasel paarikümnel aastal majanduses toimunud hüppele vägagi kõrge.
Aastane iive (5,0%) on kõrgeim usaldatava ametiasutuse poolt kinnitatud näitaja maailmas. Ja täpselt sama lugu on keskmise elueaga (83,5 a.)
Palju on sisserännanuid, kuid peab kohe ütlema, et Andorra kodanikuks saamine polegi nii lihtne. Selleks peab olema abielus andorralasega, omama
sünnijärgset õigust (vanemad kodakondsed) või elama Andorras 20 aastat.
Rahvuste poolest on ülekaalus hispaanlased, järgnevad andorralased, portugallased ja prantslased. Viimasel paaril aastal on märkimisväärselt suurenenud
sisseränne Inglismaalt ja Itaaliast.
Tavatu on veel seegi fakt, et rahvastik on väga noor. Keskmine vanus 36-40 eluaastat paistis selgelt silma ka tänavapildis. Enamus elanikke on hõivatud
mitmesuguste teenindusvaldkondadega (müüjad, hotellindus...), panganduse ja ehitustegevusega. Tööjõud seega noor, haritud ja kõrge kvalifikatsiooniga.
Tõsi, veel paarkümmend aastat ja rohkemgi tagasi olid riigis põhitegevusaladeks lamba- ja tubakasvatus, kuid täna on esirinnas kaubandus ning turism.
Ja seda kõike täiesti õigustatult, sest...

...Andorra on valinud enese arengule minu meelest väga targa tee. Ta ei kuulu Euroopa Liitu, ei ole seepärast seotud mingite eurodirektiividega ja
võib seetõttu oma hea asendi tõttu (paiknemine kahe võimsa suurriigi vahel) teha mida tahab..., kuigi käberahaks on valinud euro.
Vaadake ise:
Siin puudub suur maksukoormus. Andorra keskmine maksukoormus on vaid pool Euroopa keskmisest ;).
Rajatud on tööandjasõbralik sotsiaalkindlustussüsteem, sotsiaalmaksu suurus on 18% töötaja palgast, millest 13% maksab tööandja ja 5% töötaja.
Andorras puudub nii üksikisiku kui ka ettevõtte tulumaks, mistõttu Andorra on atraktiivne riik ettevõtluseks.
Käibemaks on 4%.
Ja-nii-edasi jne... jne...
Kes tahab, võib veel neis faktides-asjades kaevata, aga ma hoiatan, et mida rohkem te kaevate, seda kadedamaks muutute ning võib-olla
jõuate välja umbes sellise järelduseni, et Eesti oleks võinud juba ammu-ammu kuulutada sõja Rootsile ja Soomele, seejärel aga koheselt alla anda ja
muutuda nende riikide kodanike paradiisiks või ostukeskuseks just täpselt nii nagu Andorra on Prantsusmaa ja Hispaania vodkaturistide igapäevane
suur kaubanduspartner.

Veel väike ilatilk suunurgast tilkuma - diislikütus maksis 29. ja 30. detsembril läinud aastal 85 eurosenti liitrist :P.
Alkoholi hindadest ma parem ei räägigi. Vodka
ja viskiga võib seal maal vabalt põrandaid pesta :D. Tubakas odavam, kui Eestis. Ja jälle jne.... jne... jne...
- Kuidas, mismoodi?
- Imelihtne. Kaubanduses rõhutakse odavatele hindadele, käibele. Ja ostjaid jätkub, täiesti muretud võivad kohalikud ses suhtes olla. Meeletud turistide
hordid voorivad nii Hispaaniast kui Prantsusmaalt sisse ja välja. Kui Tallinnas on aeg-ajalt Stockmanni hullud päevad, siis siin, Andorras on need iga päev,
igal pool, igas poes.... :P.

A nu eks jõuame veel jahuda, mida nägin, mis kentsakas tundus ja mis suisa naerma ajas...
Seniks teen taolise viguri, et jätan praegu loo poole pealt katki ja jätkan kunagi, kui taas selleks aega leian. Isegi pilte ei näita vot.
Hää küll, mõtlesin ümber :D.

Siin siis üsna tavaline pilt, mis ekraanilt paistis teel Andorrast tagasi Prantsusmaa piirile. Sõita oli jäänud 5,2 km. Hää rada käeharjutuseks..., aga paganama pikaks kujunesid need viimased kildid. Ajaliselt.Pilt

Kasutaja avatar
logman
Ladaklubi Liige
Postitusi: 3916
Liitunud: 29 Nov 2004 23:46
Asukoht: Mulgi ja Sakala vahel vibreerin
Autod: 1,3 "vasmjorka", 1,2 "kopeika", 1,4d vollwaagen
Kontakt:

#36

Postitus Postitas logman » 07 Jaan 2010 15:56

Ikka Andorra poole e. osa II

Ega's see minek niisama lihtne olnudki.
Päris mitu päeva kahtlesin ja kõhklesin, et kas maksabki praegusel talvisel ajal, mil Eestimaa lumevangis sipleb
ja kaunis valge vatt juba rohkem kirumise teemaks on kujunenud, nii kõrgele mägedesse tikkuda.
Asi nimelt selles, et Polo sai kevadel küll täiesti uued jalavarjud, aga pool aastat iga päev tööplatsile ja tagasi ning vabadel momentidel kuskile
kaugemalegi tehtud reisidest pole need suvesussid teps mitte enam esimeses nooruses. Ja nagu on näitanud vihmaste ilmadega tehtud sõidud, siis
need hiinlaste poolt valmistatud tahmarõngad võivad märjal teel mõnel kriitilisel hetkel väga salakavalalt pidamise kaotada.

- "Olgu", laususin ühel päeval, kui netist ilmaolusid olin uurinud.
- "Teisipäeval on siis minek!"
- "Kõik ennustused näitavad, et ilm saab olema soe, selline poolpilvine ja erilise sajuta."

Kell kaheksa hommikul paak täis, igaks juhuks kankusse kah tilk hinnalist märjukest lisaks ja sõit võis alata.
Otse loomulikult võtsin ette taas tuntud ja mitmeid kordi kasutatud "tasuliste teede vältimise" variandi. Esiteks pole mul sellist pappi kuskilt välja
pritsida, et nuumata niigi pururikast prantsuse riiki stiilis a' kroon kilomeetrile ja teiseks on need sinni-vinni kõrvalteedki piisavalt heas seisukorras,
et natuke kurvides kätt harjutada, st. oskustel mitte rooste lasta minna või niisama autoaknast välja kaeda, ilma ja olustikku nautida.
Teel siit Capsusest Toulous'i on tegelikult imetlemist väärt loodust küll ja küll. Selle sain juba oktoobris selgeks, kui käisin tiirukese sealsesse lennujaama,
et toimetada tagasi paar poissi, kes viivuks kodu olid külastama läinud.
Maantee kulgeb sirge noolena mõnusalt künkast ülesse ja teisest alla või siis teeb lahedaid lookeid nendesamade küngaste nõlvadel. Igatahes hea
vaheldus sellele tasasele pinnavormile, millel varsti juba seitse kuud ringi olen kärutanud.
Ja nii me vaikselt sõudsime, akendest mööda vilksamas külad, üksikud talupidamisasutused, ääretud põllud küngaste lõunakülgedele rajatud
viinamarjaväljadega või siis orgudesse kogunenud tillukeste veesilmadega.
Looduse pinnavormid on sealkandis tõesti kenad, kodused, lõuna-eestilikud.
Ja tee on muidugi väga kiiresti sõidetav. Mitte ajaliselt, vaid pean silmas ikka neid numbreid, mida spidomeetriosuti on võimeline näitama.
Kurvid küll kohati üsna järsud, aga korralike rehvide ja piisavalt võimsa masinaga oleks lausa lust sõtkuda miski 130-140 peale ja siis ole ainult mees
ning "aeruta" - superlahe!
Toulous'i kesklinna vältinud ja ringteelt osavasti suuna lõunasse võtnud, ei suutnud ära kiruda neid arvukaid ringristmikke, mis peale kiirtee lõppemist
ees terendasid. Ikka kilt või kaks ja läks jälle - kiire jõnks paremale, siis pikk vasak, gaasipedaalile väike surve, et kohe kenasti teravalt taas paremale
keerata... ja nii vist kümmekond korda küll enne kui Andorra piirini jõudsime.
Nelisada kilti selja taha jäetud ja sellest viimased kaks-kolmkümmend juba mõnuga mööda kurvilisi mägiteid veerenud, hakkasin ees peatunud autode
kolonni märgates pabistama.
- "Kas tõesti piirikontroll?"
Asi nimelt selles, et Polol on olemas küll kõik vajalikud dokumendid-värgid, aga vaat selle kindlustuse paberiga on selline lugu, et kui keegi peaks
seda nõudma või näha tahtma, siis Eestimaal saab seda kontrolör toimetada loomulikult lihtsalt - kasutades internetti. Siin maal sellisest
elektroonilisest mugavusest ma küll teadlik pole ja ega vist ole teadlikud ka kohalikud polismendid, vist.
No õnneks kõik laabus ja polnud mingit piirikontrolli, vaid vurasin tasakesi piiri tähistavate majakeste vahelt läbi, tallasin taas hoo ülesse ning ....
- "Aidaa, Prantsusmaa!"

Eks meil oli omajagu kiire kah selle kohalejõudmisega. Eespool mainitud enne Toulous'i olnud künklikul maastikul kasutasin just neid sõiduvõtteid,
mida suurema mootoriga pereautode omanikele äsja soovitasin ja niimoodi saavutanud olukorra, kus Escaldes'i või Andorra la Vella linna jõuame
sama tempot jätkates tips peale keskpäeva ehk siis just selleks ajaks, mil hotellides algab uus sisseregistreerimine.
Niisiis, tuli edasi kiirustada.

Noh ja otse loomulikult jäi taolise vuramise pärast jäädvustamata kõik see kaunis ja roheline, millest möödunud olime, aga seekordne sihtmärk oli ikkagi
Andorra ja ega kogu Prantsusmaad ei saagi korraga fotokasse toppida.
Mainin ära vaid ühe huvipakkuvama väiksema linna, millest möödusime ja pildimaterjaliks kasutan võõrast abi.
Nogaro - seal on ringrada, väike lennuväli ning "lõunaosariigile" kohane härjavõitluse areen.
Küll on hää, et reisumehed omi jäädvustusi üles tähendavad, saavad teisedki aimu, kus mida põnevat vaadata tasuks... ;)

Pilt

jätkub....



[Muudetud: 7-1-2010 logman]

Kasutaja avatar
logman
Ladaklubi Liige
Postitusi: 3916
Liitunud: 29 Nov 2004 23:46
Asukoht: Mulgi ja Sakala vahel vibreerin
Autod: 1,3 "vasmjorka", 1,2 "kopeika", 1,4d vollwaagen
Kontakt:

#37

Postitus Postitas logman » 07 Jaan 2010 21:57

... See viimane lause, mille pealt lugu katki jäi, sai öeldud "nii ja naa" mõttega. Kohe seletan.
Hea on see, et sain nende kellegi poolt tehtud piltidega anda edasi mingisugustki informatsiooni. Ja infot vajame me aeg-ajalt kõik.
Näiteks siis, kui seda reisi planeerisin ja eestimaises ühes suuremas foorumis, kus reisumeeste teed ristuvad, Andorra muljetest midagi kasulikku
otsides ringi sumpasin, võttis ikka kiruma küll. Ainult mõned pildid, asjalikku kõrvataha panemiseks kõlbavat juttu - no pole, null.
Oleks tahtnud näha mingisugustki inffi selle kohta, kuidas toimub piiriületus sinna "ei-euroliidu-maasse" või millised on talvised teeolud või
kustkaudu oleks targem riiki siseneda jne....
Tundub, et eestlased on ikkagi enamjaolt nagu soome vodkaturistid, et oma käimistest suurt midagi ei mäleta ja autoreisid mööduvad totaalses
mäluaugus. Kainemal päeval leiab siis keegi seltskonnast ka fotoka ülesse, tehakse paar õhetavate paledega pilti "kuskil" ja jooming jätkub...
Heal juhul suudetakse mingisuguse kaubanduskeskuse nime meenutada ja see on ka kõik, mis reisist meelde jäi.
Hiljem, kodus aetakse rind puhevile, et no käisin seal ja seal maal, aga rohkem ei tule suust ühtegi sõna. Polegi tulemas, kui ei tea, mida kõneleda.
Kurb.



...ja jätkame!

Et meil endile ööbimiskoha leidmisega nii paganama tuli takus oli, siis valisin riiki sisenemiseks tunneli variandi. Ja etterutates ütlen, et kui keegi
kunagi teist, head lugejad, peaksite siia maale sattuma, siis jumala eest heade teeolude korral varuge nii palju aega, et saate Andorrasse sõita üle
mägede ning tagasi Prantsusmaale alles läbi tunneli. Saab parem, uskuge mind ja te ei kahetse. Loo lõpus selgub, miks sellise soovituse andsin.
Tunnel oli küll tasuline (6.20 e. umbes 100 eeku), aga omamoodi elamus oli seegi üle kolme kildi pikkune maa alune peata olek. Noh ja nigu nipsti,
olimegi riigis sees kõige oma nelja jala ning Pologa :).
Neid mõnusaid mägiteid ei hakka siinkohal rohkem kirjeldama. Rõõmu ja lusti on neist üksjagu, aga üle ei soovita kellelgi pingutada - tagajärjed
võivad olla väga karmid. Ettevaatlik tasub olla näiteks soodsamal sõidutrajektooril roolides paremkurvide lõikamisel. Väga sageli on mööda teed
allapoole suuna leidnud vihmavesi asfaldi äärele päris sügava kraavi uuristanud, mida algul ei pane tähelegi, aga kui esiratastpidi sinna sisse kiiluda,
siis võib kogu reisi mõneks ajaks lõppenuks lugeda. Keegi kohalik oli oma miskise samasuure mutuka, kui meie Pologi just taolisel hooletul põhjusel
teeserva taskusse pakkinud, et eelnevalt uhtojakesega tutvust tegi. Kogu parempoolne jooksukupatus oli lääpas all, pooltelgki difri otsast välja rebitud....

Vahepeal sai tehtud pisuke peatus, sest ilm oli mõnusalt kevadine ja otsustasime natuke reisile kaasataritud toidumoona hävitada ehk siis
paarikümnekraadises päikesepaistes kerge pikniku korraldada.

Pilt Pilt Pilt Pilt Pilt

Läbi terve Andorra voolab Valira jõgi, mille idapoolsel harul Valira d'Orient siis need pildid tehtud saidki.
Olgu veel öeldud, et meie selja taha jäi jõele ehitatud hüdroelektrijaam, mis ei kata kogu riigikese energiavajadust, kuid nagu öeldakse, on
üsnagi arvestatava suurusega ja no abiks ikka.
Encamp oli esimene suurematsorti linnake ja mis siin kohe silma torkas, olid suusakostüümides ja mäesuusasaabastes tänaval ukerdavad
inimesed. Tõesti, ilm oli suurepärane, päike siras ja ju nad siis katsusid kuidagi lõunapausiks kasutatavatest kohvikutest tagasi autode manu
kakerdada, et taas kuskile kõrgemale slaalomiväljale tõusta.

Jõudnud Escaldes'i hakkasime ettevalitud hotelle läbi kammima. Eks nende kohta olin ka eelnevalt netist üht-teist uurinud, et kuidas hinnad
ja kvaliteet ka on, aga kohapeal selgus nii mõndagi negatiivset, samas jällegi hoopis positiivset. Need majutuskohad, mida eelnevad kliendid
kiitnud olid, ei sobinud meile mitte põrmugi. Mõni asus sellises "palavas" kohas, kus autod tänaval kogu aeg edasi-tagasi sõelusid, teise juurde
oli aga ilmvõimatu parkimiskohtagi leida...
Lõpuks võtsin siis tagataskust selle viimase, odava variandi, mida koledal kombel kirutud oli.
Kui hästi läbi mõelda, siis saan ma kirujatest kah aru, sest üks oli miskine inglasest härrahakatis, kes ilmselgelt ainult kõrtsiläbu ning odavate
litside peal väljas oli ning teine miskine hispaanlasest grupijuht, kes õhtul kell kümme lootis tervet bussitäit inimesi ära majutada ning sellest
koledal kombel solvus, et ehitajad tema jaoks maja kummist polnud teinud :P.... noh ja nii edasi üks halisev kommentaar teisele seal
broneerimise netilehel järgneski....

Navisse koordinaadid sisse toksinud, viis see riistapuu meid hoopis linnaorust välja, põhjapoole, lähemale mägedele. Näis-näis, mõtlesin
endamisi ja suur oli mu üllatus, kui peatusime maja ees, millel silt Hotel Saint Miquel ning kolm tärnikest tahvlikesel ilutsesid.

Pilt

Juhtumisi polnud vaba tuba hoobilt võtta, aga perenaine oli nii lahke, et lubas koheselt asuda ühe kambri kraamimisele ja kutsus meid õhtuks tagasi.
Tehtud!
Nüüd jäigi piisavalt aega ringivaatamiseks ja mõnes linnas kolamiseks. Suundusime taas Escaldes'i.

Escaldes

...on siis linnake, mis Prantsusmaa poolt tulles jääb vahetult pealinna Andorra la Vella ette. Ma nüüd ei teagi, kas nende asulate vahel miskine
silmaga eristatav piir ka on või mitte, aga kaardilt vaadates asuvad nad igatahes väga lähestikku.
Escaldes on noor linn ja eks ta mingi küla asemele nüüd viimasel ajal niimoodi tekkinud olegi, et pealinn on sujuvalt suuremaks ehitatud ning
seda just kaubanduse-, hotellinduse- ja muude puhke- ning lõbustusasutuste pindade võrra. Siin käib siis vilgas turistide rahakotti piilumine,
samuti ehitatakse hoolega suuri kortermaju, et heaoluriiki ründavatel tööotsijatest võõrastel oleks, kus elada.
Ühesõnaga - tohutult kärarikas, autostatud linnake, milles parklakohta aja tikutulega taga ja kui lõpuks poes, kohvikus või ihuravilas ehk spa's,
Caldea's näiteks, omad asjad aetud saad, siis parklast väljudes loovutad veel kopsaka rahasumma takkapihta :D.
Muide, teadmiseks, et veel mõned aastad tagasi oli parkimine kogu Andorras tasuta, aga see on tänaseks minevik....
Nüüd lubavad mõningate poodide parklad paar tundi tasuta seismist, kui sellest kindlast platsi omavast kaubamajast teatud summa eest sisseoste teha.
Üks selliseid oli näiteks keskus "Andorra 2000", kus siis kassas arveldades on kasulik esitada ka automaadist saadud poe nimeline parkimiskaart,
mida mina muidugi ei teadnud ja mille magnetribale arvuti vastavasisulise info salvestab.
Ja suure autoga pole siin maal mitte kui midagi teha, loomulikult :lol. See parkimine oli umbes nii, et autol uksed lukku ja lükkasin kahe hispaanlase vahele... :D Mini Cooper on jube suur auto!

Öine linn on ilus. Natuke kahju, et ei ole korralikku fotokat, millega kannataks kõike seda valgust ja ilu pika säriajaga jäädvustada, aga no miskise
mulje suudan ehk ikkagi läbi häda korraks ette manada. Ja mida pimedamaks taevalaotus tõmbub, seda ahvatlevam on vaade.

Pilt Pilt

Tuhanded eri värvides tillukesed tulukesed kahel pool linna kõrguvatel mäekülgedel nagu jaaniussikesed helkimas. Võrratu!

Oli aeg meilgi lõpuks oma vastbronnitud pesapaika maanduda, sest ilm kiskus kurjaks, hakkas sadama.
Taas autosse ja vaikselt mööda ligumärga teed tagasi põhja, Ordino suunale.
Peab ütlema, et terves riigis on see vist üsna tavapärane, et kiirust piiratakse väljaspool asulaid märkidega 60km/h. Vihmaga on see kindlasti
õigustatud. Aga no kes siis suudab sellest hoolida, sest veel päevavalges samal teel liigeldes kostus avatud aknast kõrvu äkitselt paar turboturtsatust,
kui Subaru Impreza hirmsa vilega vastu ruttas, kurvis jõuliselt haugatas ja läinud ta oligi...

Tuba anti viimasele korrusele, igati viisakas, vannitoaga, ilma liigse pehmemööbli, suure LCD-ekraani ja muu mania grandioza'ta. Hommikune
einelaud pealekauba...
Nii et meie olime igati rahul ja hommikul makstud 100 eurokrõbisevat oli just see paras, millega arvestanud olingi.

Pilt Pilt Pilt Pilt

Hommikuks sadu lakkas, siit-sealt pilve tagant piilus natuke ka päikesekiirekesi ning peale söögisaalis toimunud kehakinnitust lippasin
välja, et mõned võtted jäädvustada.
Hotellipidaja vaatas küll laia muigega järele, kui mina, põhjamaine elukas, plätude ning õhukese särgi väel õue kümnekraadisesse värskusesse
suundusin. Ju siis nägi eestlast esimest korda :D.

Pilt Pilt Pilt Pilt

Kolasime veel pisut linnas ringi, tegime mõned ostud, Escaldes'is endiselt ja pealinnas Andorra la Vellas jäigi käimata.
Lihtsalt ei jõudnud, sest aeg ja soov vähemalt keskööks Capsuses tagasi olla surusid takka.

järgneb...



[Muudetud: 7-1-2010 logman]

Kasutaja avatar
logman
Ladaklubi Liige
Postitusi: 3916
Liitunud: 29 Nov 2004 23:46
Asukoht: Mulgi ja Sakala vahel vibreerin
Autod: 1,3 "vasmjorka", 1,2 "kopeika", 1,4d vollwaagen
Kontakt:

#38

Postitus Postitas logman » 07 Jaan 2010 23:07

Tagasiteel, üle mägede...

Enne tunnelisse sukelduvat maanteed pöörasin tagasiteel otsustavalt vasakule ja marsruudiks sai siht "üle mägede".
Tase!
Kurjakuulutavalt sinka-vonka kulges see tõus ja mida kõrgemale jõudsime, seda lumisemaks kiskus. Õnneks oli asfalt kuiv ja puhas ning tekkis
küsimus, et kas nad soojendavad seda kuidagi... Vot ei teagi.

Pilt Pilt Pilt Pilt Pilt

Igatahes hiljem Google Earth'i näppides selgus, et kuskil 2500 meetri peal sai ikka
viibitud ja mõned pildiklõpsudki jäises tuules klõksitud. Suvel võib siin kindlasti hästi vahva olla, selles ma ei kahtlegi. Siis kui kõik haljendab
ja lilletab....

Pilt Pilt Pilt Pilt Pilt

Teele jäi paaril eelmiselgi pildil leitav Costa Rodona suusakeskus, mille nõlvadel pühapäevasuusatajad vaatamata lõikavale tuulele oma päeva veetsid. Sealses kohvikus kerge
kuuma joogi keresse kallanud, jätkasime laskumist, kui äkki liiklus seiskus. Piirini oli vaid kaks kilti sõita, kui hakkas pihta...
Isegi ei teadnud, mis see nüüd pihta hakkas.
Mõni meeter edasi ja jälle stopp. Algul mõtlesin, et kuskil keegi mingi rämeda käntsa maha pannud ja olemegi nüüd ummikus, aga ei...
Mida lähemale selliste start-stoppidega Pas de la Case'le jõudsime ja toda asundust nägime, seda selgemaks sai asjaolu, et siit me niipea edasi
ei liigu.

Pilt Pilt

See oli ikka täiesti arulagedate pilt, mis seal asulas avanes. Hullud prantslased olid oma autodega ummistanud kõik parklad ning tormasid
poodide vahet nagu töökad sipelgad. Ostukärud pilgeni loksuvat ja suitsetatavat täis laotud, lastiti kogu kraam pagassidesse ja siis kodumaale
tagasi, tuld!
Aga mida sa annad tuld, kui ei saa parklast väljagi, sest teel seisab paari-kolme kilomeetri pikkune ristiinimestest saba, kes kah Prantsusmaa
poole teel. Ühesõnaga, üks tohutu segadus, mida siis ringristmikule paar regulaatorit või tsirkulaatorit lahendama pandud. Muide, samasugused "separaatorid" :D
töötasid ka Escaldes'is, kui liiklus väga pingeliseks kätte kippus minema ja peab ütlema, et neist oli ikka suuresti kasu.
No siin küll mu arvamus mõnest rahvusest muutus ja seda ainult negatiivses suunas. Sain lõpuks näha, millised on need minu võõrustajamaa
kodanikud, kes elavad Hispaania kirdenurgast põhjapool.

Mingi tädike tuli ostukäruga, jõudis meist nõks maad edasi, kui ratas juhuslikku augukesse asfaldis takerdus ning kogu kupatus külili käis.
No siis läks ikka täielik tasuta tsirkus lahti... Ma ei uskunud, et senini nii rahulik ja tasakaalukas rahvas võib raha pärast hullumiseni pööraseks
muutuda. Kus kukkus jalgu trampima, purukskukkunud veinikaste togima ja kätega juhusliku parklas seisva auto kapotti peksma :lol .
Eks lõunamaine temperament lõi äärmuslikus olukorras välja. Nats rahunenud, istus sellesama masina kapotile ja puhkes nutma.
Kahju hakkas... aastavahetus veel ees....
Traagika.


Veel pooltunnike nügimist seal kolonnijärjekorras ja pääsesime tollest prantslaste ja hispaanlaste suurest, 468 ruutkilomeetrise pindalaga
ostukeskusest õnnelikult välja.
Taevasse tõusis täiskuu, päevavalgus kustus, kaks tundi "järtsus" seismist ei tasunud end mitte kuidagi ära.
Isegi see tädi tehtud tasuta tsirkus polnud seda väärt.
Vaat milleks on hea, kui Andorrast tagasi Prantsusmaale sõiduks kasutad tunnelit. Maksad, aga saad kiiremini ja pääsed seda kuradima ostuhullust
nägemata.

Toulouse tervitas juba tiheda sajuga.
Täpselt keskööks Capsusesse jõudes oli õhk kuidagi teistmoodi. Värske, osoonine, kevadine...
Ju oli siingi sadanud ja tundus, et seekord oli taevataat lausa pauguga vihma saatnud.

[Muudetud: 9-1-2010 logman]

Kasutaja avatar
logman
Ladaklubi Liige
Postitusi: 3916
Liitunud: 29 Nov 2004 23:46
Asukoht: Mulgi ja Sakala vahel vibreerin
Autod: 1,3 "vasmjorka", 1,2 "kopeika", 1,4d vollwaagen
Kontakt:

#39

Postitus Postitas logman » 08 Jaan 2010 00:06

Nõnnaviisi siis, aeg...

Kokkuvõtteks...


Nagu kombeks, tagantjärele tarku palju :lol
Eks ta ole... ja et vähem targutamist oleks, siis teen siin postituses mingisuguse kokkuvõtte tollest maast, kaugest Andorrast, seal nähtust ja saadud emotsioonilisest laengust.
Nagu pioneerikoondusel :D.

Maa on kena. See oli esimena laks, mis nagu haamriga kuklasse tabas.
Ja tahan sinna tagasi!!! See on teine laks, nüüd tagantjärele.

Kadunud olid totakad aknaluugid ja pätisõrestikud uste eest.
Ülimalt armas pilt näha üle pika aja, et keegi on võtnud nõuks eksponeerida nii ilusat ehitusmaterjali kui seda on klaas.

Pilt Pilt Pilt Pilt

Ütlen teile, head lugejad, et kui kellelgi kunagi peaks tekkima võimalus Andorra külastamiseks, siis ilmtingimata tasub see reis või käik siia ette võtta. Mitte vodka ega odava elektroonika pärast, hoidku selle eest!!! See killuke maanurk on rohkem vaatamist väärt, kui end siin kuskil hotellinurgas täis kaanida või oma uut iPhone'i imetleda. Ausalt!

Mul on tuline kahju, et ei jätkunud rohkem aega sel maal viibimiseks. Niiväga oleksin tahtnud näha tolle riigikese köögipoolt, mõnd talu, lambakasvatajaid, keda jääb üha vähemaks ja vähemaks.
Oleksin niiväga tahtnud võtta ette mõne mäenõlval asuva tarekese juurde viiva mägirajakese, istuda peremehega maha, tõmmata kohalikust tubakast kodusvalmistet sigarit ja puhuda paar sõna juttu.

Siin on keelega suht lihtne. Algul ehmatas, et riigikeeleks on katalaani, prantsuse, hispaania ja portugali oma, kuid igas poes, hotellis ja muus vajalikus asja-ajamisasutuses on inglise keele purejaid. Rahuldavalt. Ja kui ole, siis kohe leitakse, selles ei teki küsimust, sest teenindajad on noored, haritud ja teavad, mida laienenud Euroopa neilt nõuab.
Seda maad külastab aastas 10 miljonit turisti :o
Kujutate ette - kümme milli inimest 468 ruutkilomeetri peale. Pöörane number!
Ja kui siia kunagi teel olete, siis ärge tehke palun eestlastele, oma rahvale häbi, eks?
Muide, kohtusime ühe eestlastest paariga ;), juhtub...
"Tere!", "Häid pühi!". Väga sümpaatne.

Targutaks vähe asjalikumal teemal kah, kui moraalitsemine...
Riputasin ülesse sellise pildi, kus siis imehästi näha, kui palju võidab tunneli kasutamisega. Punased nooled näitavad sisse- ja väljasõidu kohti. Tunnel ise kollase joonega ja see hall sinka-vinka on tee üle mägede, vabas õhus niiöelda.

Kellel on Google Earth, need saavad vaadata paari faili.

*Esiteks sirvida sedasama teed Pas de la Casa'st Andorra la Vellasse ja kaugemalegi. Lihtsalt annan siin suuna kätte, lihtsam leida:
http://www.janka.planet.ee/Andorra%2029 ... assile.kmz

*Teiseks selle üsnagi viisaka (selle raha eest seal maal kindlasti) hotelli asukoha: http://www.janka.planet.ee/Andorra%2029 ... Miquel.kmz

*No ja puhtalt informatsiooniliselt, kui olete need eelnevad punktid oma gloobusele ära salvestanud, siis saate ka vaadata ja võrrelda vahemaad minu resideerumispaiga ehk Capsusega:
http://www.janka.planet.ee/Andorra%2029 ... himaja.kmz

Ongi veel jäänud lisada viimane link ehk Album tollest kahest päevast.
Tõsi, enamus pilte vist juba nähtud :puzzled


Tänud, kellele sain pika jutuvadaga kasulik olla ja te lugeda viitsiste ja....
Eks kohtume veel kunagi, siin teemas, kui miskile põnevale otsa koperdan ;).


/Log.

Kasutaja avatar
logman
Ladaklubi Liige
Postitusi: 3916
Liitunud: 29 Nov 2004 23:46
Asukoht: Mulgi ja Sakala vahel vibreerin
Autod: 1,3 "vasmjorka", 1,2 "kopeika", 1,4d vollwaagen
Kontakt:

#40

Postitus Postitas logman » 01 Mär 2010 10:18

Rohkem kui kuu aega vaikust siin teemas tekitanud.
Ja polegi midagi tarka ega erilist öelda.
No natuke on kah, aga jätan mõneks teiseks korraks.

Vahepeal kallis kodumaa saanud jälle aastakese vanemaks. Ei teagi, kas rõõmustada või mis... , sest lugedes uudiseid tekkib tahtmata kortsuke otsaette, mis sunnib arvama, et kas see maa ikka niiväga enam minu oma ongi. Jamad asjad sünnivad seal. Tundub, et AS Eesti Vabariik ei ole juba ammu tema kodanike oma, vaid allüksus OÜ Eesti Vabariigi Valitsus & Riigikogu on teda üha suurema innuga oma taskusse pistmas. Olgu sellega...
Katsun meelega sunnitult poliitikast eemale hoida, sest nii on lihtsalt kergem.

Päevake tagasi tuiskas oma sõjavankril üle minu hetkeasukoha järjekordne looduse valitsuse saadik.
Madeira saarelt alguse saanud sõjamees / või -naine (?) Xynthia.
Öösel oli meie kohal. Ajas une ära.
Läksin välja ja harjumatult palav tuul vihises ning mulje oli, justkui ookean oleks siinsamas, saja meetri kaugusel kohisenud.
Tulime suhteliselt puhtalt sellest välja (pole ju enam metsasid, mida sasida - kõik niigi maas), aga Prantsusmaa lääneosa ja Bordeaux'st põhja poole jäävad alad said tunda korralikku raputust ning üleujutusi.
Telerist vaadatud pilt meenutas 2005. aastal Pärnus ja Läänemaal toimunut.
Ja ega Eestimaagi veel sellest pääsenud pole, kuigi loodan, et torm vaibub või jäävad vähemalt meie rannad üleujutustest puutumata.
Eks näis...

Pilt kah, mis tehtud päevasel ajal ennem kui taevas muutus maaks ja maa põrguks.
Teisel pildil üritasin tabada piiri hea ja kurja vahel. Ehk õnnestus, ei tea.

Pilt



[Muudetud: 1-3-2010 logman]


Mine “Flash”

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline