Minu käes sõitnud: 350 km
Mootor: 1,3, 64hj, rihmaga
Käigukast: 4 käiku
Tootmise aasta: 1981
Esimene kokkupuude VAZ 2105-ga (1986)
Meie pere sai VAZ-i ostuloa ja ühel ilusal päeval keeras tumepruun tuliuus 2105 meie maja ette. Ma mäletan siia maani seda pööret, mida isa tegi. Ma olin 5 aastane. See auto sõitis meie peres 2002 aastani, kuni lõpuks kere täiesti läbi roostetas ja avarii tagajärjel hukkus ning metalli kokkuostu viidi.
Vanad mälestused
Väga pikalt pere autona ja lõpu aastatel minu esimese autona oli ta vabaduse sümbol, sest andis meile võimaluse ise liikuda.
Tegin sellega lube tehes platsisõidu eksami – talvel – t-särgis. Oleks võinud ka paljas olla, sest külm juba ei hakanud. Veel mäletan selgelt neid tüdrukute kilkeid kui ma talvel load saanuna ning lumistel teedel Žigulist kõik võtsin. Ma olen inglitele elu lõpuni tänulik, et ma elus olen ja ühtegi avariid ei põhjustanud (avarii, mis auto lõplikult lõhkus juhtus väga rahulikult sõites, mitte minu süül). Käisin poodide parklate kogunemistel enne seda, kui ohutussaared jms ehitati kuni keegi viskas politsei bussil akna sisse – see polnud enam fun. Ükskord suri auto välja ja jamades süütega sain liikuma. 20km sõitsin veel. Hiljem selgus, et hammasrihmal oli 24 hammast maas – aga ta sõitis. Ülikooli ajal talvel korteri peole minnes võtsin ikka aku tuppa kaasa – noh, et käivituks. Nii mõnigi lõi varba siniseks selle kobaka vasta seal niigi kitsas esikus. Keegi ei julgenud möliseda ka, platsisõidu harjutamisest oli veel aastaid hiljem musklid suured.
Ka minu abikaasa esimene auto oli 05, punane ja Norrast toodud.
Nii võiks pikalt jätkata, aga mitte nendest autodest ei taha ma täna rääkida.
Auto leidmise lugu
Sõbraga koosviibimise käigus tuli jutuks, et tema vanaemal on üks Žiguli üle Haljalas (ma olen Saue vallast). Vanaisa on juba nii vana, et tervis ei lase sõita ja soovib maha müüa. Läksin küll põnevusse, aga ei uskunud, et sellest midagi tuleb. Mul oli juba üks 1974 aasta 2103 4 aastat garaažis pool lahti võetuna seisnud. Küsisin nii jutu jätkuks, et mis mudeliga ka tegu võib olla. „Valge“, vastas naisterahvas.
Ta käis ise vaatamas ja saatis pildid. Paistis, et 2105.
Palusin pakiruumi luugi pilti, et näha täpset markeeringut, aga küsisin valesti.
Arutasin oma äiaga läbi, kes tegeleb autodega, et mis tema arvab. Tegime pakkumise, millega toome auto ära ükskõik mis olukorras ta on. Pakkumine võeti vastu. Nüüd tuli minna.
Auto ostmine
Lapselaps kaasas läksime vanaema juurde ilusal 20nd Augusti kuu päeval. Garaaži uks avanes ja sealt vaatas vastu üks tolmune, salongis hallituse kahjustustega 2105 1300S ehk täpselt nagu mul oli olnud. Värv pole küll sama, aga tumepruune just liiga palju ei tehtudki. Dokumendid oli sinised ja viimane ülevaatus 2007. All olid originaal rehvid.
Pumpasime õhu rehvidesse, panime aku peale. Mina pumpasin kütust ja äi käias. Üsna pea käis esimene võdin mootorist ja minust läbi. See läheb käima! Natukene veel ja juba turtsatas. Väikesed puhkused starterile. Natukene veel ja sinine pilv pahvatas välja mattes enda alla päikselise Haljala aedlinna. Tegelikult ei saanud olla mõju suurem, kui ehk naabri kanaarilind oleks surnud, mitte ei kõik küla lapsed tahmanäoks oleks saanud. Emotsioonid olid laes. Tegime ostu-müügi lepingu ning treileri peal kodu poole.
Teises kurvis kukkus auto üks ratas treileri pealt maha. See käis kiirelt korda, aga üks punane 05 sõitis mööda ja sellest tervitati tunnustavalt – tere tulemast klubisse!
Sõidukorda seadmine
Esmane hooldus tehti töökojas ja kinnitati, et kui arvele saan, siis saab ka ülevaatuselt läbi.
Nüüd oli auto täiesti sõidukorras, aga ma ei tohtinud sellega veel ikkagi sõita. Läksin ARK-i kõigepealt niisama paberitega, aga mulle ei antud järjekorra numbritki. Öeldi, et näitama tuleb tulla, sest sinised paberid ei sisalda vajalikus täpsuses infot. Autot ei saa kindlustada, sest pole „piisavalt“ arvel – autot ei saa arvele, enne kui ARKi kohale minna. Too treileri peal. Sõitva autoga treileri peal? Ühesõnaga sinna ma sain
. Ülevaatus käis kähku ja sama ladusalt ka ostu-müügi ning numbrivahetuse vormistamine. Huvitava faktina sai minu auto passi võimuseks 51kw. Minu teada oli 1300 mootori võimsus 64hj ehk 47kw. Väändemoment on 92Nm. Kiirendus 0 – 100 on(oli) 18 sekundid. Tipp kiirus 145 km/h.
Auto sai külge sama numbri, mis oli minu algsel Žigulil, kes 11 aastat tagasi suri. Tahvlid pole küll säilinud.
Numbri vahetusega seoses ei saanud ma kohe autot kindlustada ka pärast vormistamist. Seega tuli ka tagasi kuidagi saada
. Ülevaatuselt läks ametlikult ja puhtalt kohe läbi. Käispidur isegi töötas ilma, et teda oleks hooldatud. Minu esimesel Žigulil ei töötanud see ka hooldades. Esimesed 100 km
Esimene pikem sõit oli kokku 100km mööda Pärnu mnt. Läksime abikaasa õele külla. Äi sõitis lastega tänapäevase autoga järgi, mina abikaasaga Žiguliga ees. Minnes üle 85 km/h ei raatsinud, tagasi tulles proovisin 110 km/h ikka ära.
Harjumatut kuid samas tuttavat. Müra oli kõik kohad täis. Ei mäletanudki, et mootor nii karjus. Kõnealusel masinal on pandud akende külge tuule suunajad ja aknad ei käi päris kinni. Ma arvan, et müra saaks maha, kui need ära võtta ning akna saaks sulguda.
Istme tagumine serv on kuidagi kõva ja tagumik hakkas juba 30 km peal valutama. Istme padi on tagant nii lühikene, et lõppeb ära enne kui seljatoe alla läheb.
Gaasi pedaali jala päkka tuleb hoida väga püsti.
Juhtimine on üsna vedel ehk rattad kogu aeg vaikselt keeravad alla. Mõtled, et lähed otse, aga üsna pea tuleb vastu keerata, sest rattad on juba mingi teise suuna valinud.
Nii nagu minu esimesel Žigulil on ka sellel soojenduse kraan kinni ja aasta läbi puhub ühtlaselt sooja.
Tunne oli siiski ehe ja väga põnev. Kõik oli veel käe sees. Käigud vahetusid selgelt ja mõistlikult lühikese käiguga. Vedrustus on minu arust täiesti korras ja normaalne arvestades auto otstarvet ja tehnilist piiratust.
Olgugi, et tõin välja mitmed teada iseärasused ja pluss poole nimekiri ei tulnud teab mis pikk, siis alati ootan temaga sõitmist. Manuaal kasti nostalgia ja toore klapi reguleerimine. Selgelt vana auto tunne ja lõhnad. Žiguli on saanud juba piisavalt haruldaseks, et enam ei naerda vaid naeratatakse.
II hooldus
Peale mõningast sõitu hakkas langema voolu tugevus ja tulede lülitamine mõjutas andurit liigselt. Miski käis esiratta juures vastu. Peale pikemat sõitu ei taha käima minna. Paar korda olen juba lükkama pidanud. Auto on kerge ja läheb kohe käima.
Seega sai tehtud generaatori hooldus ja lihtsalt ära puhastatud. Lisaks esimesed pidurid lahti võetud. Peale laadimise korda saamist pole ka käivitamise probleem enam olnud.
Ükspäev kuulen, et tagumist ust kinni lüües kostab vee loksumist. Istme ette valgub vett. Loksutan ust ja polstri vahelt tuleb vett. Võtan ora ja torkan selle läbi ukse all oleva õlimöga seest leitud õhutusavade. Vett hakkab voolama. Käin teised uksed ka üle ja vett tuleb veel ühest. Väga põnev.
Auto seisukord
Tehtud:
- Mootori õli vahetus
- Rihma ja rihmaratta vahetus
- Bensiini pumba vahetus
- Generaatori hooldus
- Esimese piduri hooldus.
- Silla reguleerimine, lahkujooks oli
- Mõlemad parempoolsed aknatõstuki trossid on katki
- Sigareti süütaja on puudu
- Kindalaeka sisu on puruks ja üldse armatuur on kõver ja kannatada saanud. Peaks uue panema
- Ukse sisemised liistud, üks akna tõstuk ja käepidemed on katki ja vaja uued panna
- Korralikult seest puhastada
- Värviparandused. Neid on seal ka ise tehtud. Lihtsalt spreiga on täppidele peale lastud ja lahustiga tuleb maha. Auto paistab muidu avariivaba olema ja keevitatud pole.
- Veljed värvida, hõbedaseks. Kuidagi on kõrvalistuja pool saanud niiskuse kahjustusi. Seal pool on veljed roostes, akna tõstuki trossid läbi ja esiratta poolne raami nurk roostes.
- Mingi raadio on sees. Äge oleks sealt heli kätte saada. Praegu ainult raksub natukene.
- Kurvis keerates kuidagi ragiseb kogu sild vms.
- Kardaani rist kolksub
- Parem porilapats on tagant puudu.
Soovin autoga sõita ja ei taha juurde mure allikat vaid rõõmu ning vaheldust. Uunikumi jaoks tuleks pigem parem eksemplar otsida, aga siis jälle ei raatsiks sõita. Auto on plaanis hoida nii originaal ja tootmise ajastuehe, kui saab ja ülevärvimist plaanis ei ole. Kaalun teatavat ’80 tuuning nagu koera näoga padi vms, aga mitte mingit jõulupuud. Soovin säilitada tulevastele põlvedele ajalugu, näidet okupatsiooni ajast, et vastanduda neile kõigile nõukogude aja ülistustele.
, tore et masinast kaja kuuleb foorumis. Igatahes palju edu ning pealehakkamist 
