Aeg on pea 3 aastat püsinud vaikus autoteemas lõpetada, teha kokkuvõtted ning anda teada kurvast sündmusest.
2012 talv jäi autol omaniku eemaloleku tõttu vahele ning pildimaterjal puudub.
2013 talveks hakkasime koos Kuningriigi võidusõidumeeskonnaga valmistuma siis, kui lumi juba maas ning kõik tööd ebameeldivalt külmad olid.
Stiilinäide sillaregullist
Suure remondi preemiaks saime auto kohale WinterCamp 2013-le, mis toimus meist mitte kaugel, Vehendis. Auto pidas end kenasti üleval ning hoolimata puuduvatest kojameestest ja meeletust lahkujooksust suutis meie jaoks kiiresti liikuda. Päeva lõpuks lahkus kastist kolmas käik, mis selle auto lemmiktoiduks oli.
2014 hooajale otsustasin peale minna paremini ettevalmistununa ning sai autoga käidud isegi silda regulleerimas. 2013 hooaja eel paikapandud sild oli kalletega 3.0 ja 3.2, kokku/lahkujooksu ei kommenteeri.
Silla regulleerimiseks sai väisatud isegi Tartu kesklinna.
Hooaja ootuses
Kõige suurema külmaga otsustas auto siiski streikima hakata ning probleemid süütega oleksid auto jaoks eksistentsi Kuusakoski väravas juba enne sõite lõpetanud.
Talv oli sel aastal nagu ta oli, pärast suuremaid remonttöid sai osa võetud vaid ühest võistlusest, Ilmatsalu jääraja esimesest etapist. Hoolimata vanast rehvist sai pakutud konkurentsi BMW-dele ja isegi Sansale, mille üle mul kõige suurem heameel oli.
Rohkem võistlusi ei toimunud ning autoga sai selsamal nädalavahetusel sõpradega Ilmatsallu lustima mindud. See aga lõppes auto jaoks kehvasti, pimeda kurvi taga tehtud spinn ja ebapiisav pikivahe kutsusid esimesse paremasse tiiba külla ühe VW Golfi, mis lõhkus šarniiri, piduriketta, ülemise õõtsa ja murdis minu vaimu.
Samal päeval sai tänu Ingmarile auto kokku pandud, aga avarii tagajärgede tõttu kiirus oli hale ning antud päeva võib lugeda ka auto lõpuks - eriti pärast kolmanda käigu taaskordset allaandmist.
Kuupäevaks oli 2. veebruar 2014.
4. veebruaril sai auto toimetatud oma viimsesse seisupaika, tagasi põllu veerde.
13. juuli, pärast kanuuretke sai relakas autole Sansa abiga sisse löödud ning väärtuslikud osad eraldatud.
14. ja 17. juulil leidis auto tee tükkidena Kuusakoski väravate vahelt sisse, loodetavasti saab temast tubli osa mõnest Jaapanis toodetud unistuste pereautost.
Kurb oli vana hea sõbraga nii teha, aga aeg läheb edasi ning tulevad uued ja huvitavad väljakutsed. Autost jäi mälestuseks minule numbrimärk, mis peagi leiab koha kodus kapi peal.