Kuigi foorumis on autoteema jäänud võrdlemisi vaikseks jäänud, siis pole tegelikult vahepeal üldse vaikne aeg autoga olnud. Juuli alguses tuletati mulle meelde peojärgsel hommikul antud lubadust, mis sundis mind ette võtma ka pikalt edasi lükatud keretööd. Milles lubadus seisnes... kannatust!
Aga nüüd lähemalt tegudest. Esmalt suutsin ma oma survepesuri võimsust testidest lasta puhtaks suure osa esipõllest ja küljekarpidest. Värv ei hoidnud juba mõnda aega kivikaitsmest kinni ning irdus väikeste kildudena.
Kuna osa värvikihti veega eemalduda ei soovinud, siis tuli appi võtta 240 liivapaber, mille abil sai kivikaitsme struktuuri silestatud ja põlled ning karbid epokrundiks ette valmistatud. Kuigi alguses mõtlesin, et mis ta ikka siis on, 3 päeva tööd ja saab jälle rõõmsalt kilomeetreid mõõta, siis Kuningriigi meestel oli keretöödest oma visioon. Enne kui ma arugi sain olin ma jälle nende tõllakuuri lävel ja lõin puuklotsi ning pooleteisekilose vasaraga juhiust sirgemaks. Otsustasime kätt proovida, kuna uks oli niikuinii kõver ja vajanuks tähelepanu. Sel ajal kui mina tagusin ust sirgemaks, leidis sõber veel mõned kohad, mis vajasid hädasti värvi. Mõeldud, tehtud, liivapaberiga kallale mindud. Töömaht aga muudkui kasvas, aimasin juba, et niipea auto komplektselt tänavatele ei pääse.
Keretööde algusaeg, 4. juuli.
Uks alguses.
Esmalt matistasime kõik koledad kohad 240 paberiga, roostekohtadele Loctite roostemuundur ja seejärel kruntisime epokrundiga. Epokrundi lihvisime maha 600-se paberiga, sama tegime ka pindadega, mis olid eelnevalt roostevabad ja siledad. Ainus, mida pahteldasime suuremal määral, oli juhiuks. Tegemine oli paras õudus, päris sirgeks me teda ei saanudki. Vähemalt käe all on sile ja kaugemalt täitsa vaadatav. Seejärel selga täitekrunt, mille lihvisime maha 800-se paberiga.
Enne kruntimist.
Pärast kruntimist
Enne värvimist.
Värvimine.
Randid lihvisime maha 1500 ja 2000 paberiga, poleerisime keskmise jämedusega pastaga ning siis peenega üle.
Rantide poleer.
Kokkuvõttes said värvitud põlled, küljekarbid koos lävedega, tagaluuk voldikohani, esiuks kolmandiku ulatuses, parempoolse esimese ukse alumine nurk, vasakpoolse tagumise ukse tagumine alumine nurk, uued uksekinnituspoldid.
Värv ise sai väga ilus, jooksma ei läinud kuskilt. Meil vedas, et saime laenata korraliku püstoli, millega töötamine oli suisa lust. Tagantjärele kahetseme ainult seda, et juhiust tervikuna ei värvinud, kuna praegu on rant natuke liiga esiletükkiv ja värvitooni erinevus hakkab silma. Esimese korra kohta pole siiski paha.
Keretööde lõpp, 17. juuli.
Kuna värvitööd viskasid meil vahelduva üle ja pahtel tahtis ka vahepeal kuivada, siis lõbustasime ajati end väsinud stabikapukside kohale suurepäraste kollaste pukside paigaldusega. Nüüd on esisilda vaja veel panna ainult amortidele korralikud puksid, aga kuna amordid näitavad juba väsimismärke kolksudes, siis lisame järgmise aasta remondikavva nende asendamise.
Värvitööd tehtud, sõitsin tagasi oma õue peale ja tõstsin armatuuri välja. Põhjus lihtne, salongiradika ja välisõhuklapi trossid olid loobunud koostööst. Samuti vajas kohendamist kogu armatuuri alla jääv juhtmestik. Tegemise käigus otsustasin armatuuri installeerida väliselt originaalmaki, mille sisu asendasin ühe suurepärase 40A releega. Korpuse tegin ka lühemaks, kuna ilmselgelt polnud enam vaja pikka kesta, mis peaks sisaldama nõukogudeaegseid sagedusi vastuvõtvat trükiplaati.
26. juuli sai uuesti Kuningriigi õuele maabutud, et ette võtta kere poolelt selle aasta viimane lihv. Käisime terve auto üle kerge poleerpastaga ning vahatasime kogu auto. 4 aastat läkski ainult aega, et mõte teoks teha. Kasutasime CarBrite nanovaha auto kerel, esiklaas töödeldud SaintCobaini tootevaliku AquaControl'iga. Tulemus sai üle ootuste hea.
28. juulil läksin foorumlase IngmarSid õuele, et tema lahkel loal mõned tunnid keevitust kasutada, et vahetada välja väsinud risttala. Eelmise aasta SummerCampil sain oma noomituse tehniliselt komisjonilt ja arvasin, et aeg oleks probleemiga tegeleda. Valest tööde järjekorrast palun mulle mitte rääkida, saan isegi oma lollusest aru. Paarist tunnist sai sujuvalt õhtu, töödel lõppu aga paistma ei hakanud. Vahetusse pidi minema ka tükike põhja, tükike poolraami ja karbi sisepleki ots tiivaga liitumise kohast. Aga nüüd sai vähemalt parem, kui enne oli, tänud ka foorumi vahendusel sulle, Ingmar. Plekk sai ise kompunnitud 1mm plekist, poolraami lappisin 5x5 rauast, mille varastasin Sansa poolraamide kokkuviimise projekti juurest. Liited töödeldud Soudal kerehermeetikuga, plekid töödeldud eelnevalt roostevastase krundiga.
31. juulil koristasin vennaga ära auto sisemuse sinna kogunenud rämpsust ja 1. augustil paigaldasin natuke mürasummutust, et inimlikum sõita oleks. Müramatid said pandud tulemüürile, kasti ümber ja summuti kohale põhja peale. Kasutasin 4 lehte STP Bomb 4mm matte ja ülejäänud sai STP toodangu 2mm matiga tehtud, kohati topeltkattes.
SummerCamp läks võrdlemisi edukalt, tehnika pidas vastu, kui välja arvata summuti, mis diagonaalvardaga lakkamatult musi tahtis teha. Auhindu sai aga teenida Kyti suurepärase 06-ga, mis oli väga konkurentsivõimeline igal rajal. Peab enda kuute ka vist ehitama hakkama, mitte ainult 02-le juppe sellelt laenama.
Pärast Summerit kogusin end paar päeva, et nädala teine pool garaažis veeta. Nimelt 10. augustil pidi auto osalema pulmas, kus ülesandeks noorpaari sõidutada laulatuselt peopaika. 8. augusti õhtul sõitsin autoga taas Kuningriigi tõllakuuri, et vahetada siduri töö- ja peasilinder, mis olid ammu juba tühjad ja pärast SC-d ka düsfunktsionaalsed. Asendus tuli 06 pealt, kuhu sai talvel uued jupid paigaldatud. Peigmehe erisoov oli ka lisapasunate paigaldamine, kasutasin maal vedelenud mosse pasunaid. Kogu juhtmestik sai üles ehitatud 2x40A relee peale, millest kumbki juhib oma pasunapaari. Juhtmed said võetud varuga, 2,5mm ristlõikega, kui õigesti mäletan.
Reede enne pulmi tõstsime välja auto sisu, mille surveka ja väikse keemiavaliku abiga põhjalikult puhastasime. Auto komplekteerimise jätsime pulmapäeva hommikule. Hommik möödus paigalduse tähe all, tagasi sai pandud ka SC-l puudunud läveliistud. Viimase lihvina läks põhjale summuti kohale natuke müramatti ja peale ka vilti, et vähendada pleki resoneerimist.
Pulmas pidas auto vastu eeskujulikult, mis pärast selleaastast remondimaratoni on täiesti mõistlik tulemus. Pasunad sundisid 8-aastast poissi oma kõrvadesse sõrmi suruma ja pead raputama, auto ise aga pani nii mõnegi pea pöörduma ebanormaalselt palju.
Hooaeg 2013 kestab auto jaoks veel paar nädalat, kuna lõppeb ülevaatus ja sel aastal uut plaanis teha ei ole.
70 000 km sai ka täis. Kuigi spidomeetri tross tiksub omas tempos, aga siiski, ilus ümmargune number.
Loodan, et jutt väga segane ei saanud, tagantjärele raske mõtteid ritta panna. Kirjutamise, lugemiseni!